Leili metsalood | Vääriselupaigas on alati midagi vaadata

Vääriselupaigaks loetakse metsaosa, kus esineb loodusväärtusi, mille säilitamise või mille lisandumise eesmärgil on mets teatud ajaks majandamisest välja arvatud. Erametsade puhul sõlmib riik omanikuga lepingu 20ks aastaks, mille jooksul seda metsa ei majandata ja omanikule makstakse saamata jääva tulu eest igal aastal kompensatsiooni.

Ka riigimetsas on kaitsmist väärivaid majandusmetsade tükke vääriselupaikadena arvele võetud. Üks 7 ha suurune VEP asub kohe minu metsakinnistu kõrval, kus ka selle loo juures olevad pildid tegin.

Iga kord kui järjest verisemaks kippuvast „metsasõjast“ vaim väsima hakkab, lähen tuulutan end kas oma metsas või põikan korraks näiteks puutumatuna seisnud riigimetsa VEPile. Selle metsa kohta liikus vene ajal kuuldus, et seal elab lendorav ja et mets raiesse ei läheks, mõtles tolleaegne metsaülem erinevaid põhjendusi välja. Nii õnnestuski tükk vana metsa puutumatuna alles hoida. Mees on ammu mulla all, mets aga seisab siiani ja näitab, et saab ilma inimeseta hakkama küll.

Sinna lähen alati mingi erilise tundega, sest kunagi ei või teada, keda seal kohtan või mida näen. See suhteliselt väike, vaid 7 ha suurune vana metsatükk lagedate alade või noorendike vahel, sisendab sisse astudes kohe aukartust. Igal sammul on midagi vaadata, mida hooldatud majandusmetsas enamasti pole või kus mõttedki isepäraseid radu liikuma hakkavad. Suvel, kui kõrged haavad on lehis, on metsalaune ka päeval hämar. Teise rinde kuused aitavad samuti päikesevalguse jõudmist maapinnale kinni hoida, seepärast puudub metsa all tugev rohurinne. On vaid haavalehtede kõdu ja natuke mustikavarsi.

Seekordsel retkel ma eriti pikka ringi ei teinudki. Valisin välja ühe jämeda haava ja asusin teda lähemalt vaatlema. Tüvi on täis puuseeni, haavataelikuid. Tüve alumine osa on kaetud eri liiki sammaldega, millest üks – sulgjas õhik – on nähtav ka juuresoleval pildil. Sellise haavapuu juures võiks metsaomanikele praktilise loodusõppetunni pidada ja rääkida oleks palju. Kui haab saab nii vanaks, et kaotab oma puidulise väärtuse, mida majandusmetsas oluliseks peetakse, siis saab harilikust haavast üks tähtsaim haruldaste liikide kandja meie metsades.