Leili metsalood | Valge vaikus


Leili metsalood | Valge vaikus
Foto: Leili Mihkelson

Talv kehtestab oma võimu järjest süvenevate külmakraadide ja juurde sadava värske lumega. Loodus on tardunud ning inimesed on sunnitud sellega kohanema.

Ka minu metsaretked jäävad iga lumesaju järel järjest lühemaks. Kusagil pööningul on räätsad ja jahimehesuusadki olemas, mida pole mitu talve enam kasutanud. Paksemaks muutuv lumekiht muudab jalgsi liikumise vaevaliseks, seepärast peaksin nimetatud abivahendid siiski välja tooma ja metsa minnes alla panema. Vanus kisub juba selliseks, et pikki vahemaid ei suudaks ka nendega enam läbida.

Seega ei tea ma ka viimaste päevade olukorda metsas. Vaja järele uurida, kas põdrad elavad endiselt minu kodumetsas ja käivad rapsipõllul lume alt rohelist kraapimas või on kolinud üle riigimetsa noorendikele ja haavikusse.

Metsavaheline jõgi hakkab pärast vahepealset sula uuesti jäätuma. Kiire vooluga kohtadest võiks saarma tegevusjälgi otsida. Need loomad olid sügisel seal täitsa olemas ja küllap jäid ka talveks, et jõepõhjas talvituvaid konnasid eineks tuua. Sööma tullakse jääle ja sinna jäävad ka söömaajast jäljed maha.

Kakkudel raskendab paks lumi ja selle vahel sulalume külmumisest tekkinud koorik hiirte kättesaamist. Toidupuudus aga võib elusooja liha neelama harjunud kakkudele saatuslikuks saada. Nii juhtus 2010. aasta lumerohkel talvel, mil händkakud metsas ridamisi nälga surid. Vahel õnnestub kakkudel varitseda ja toiduks püüda ka väiksemaid linde.

Talve teine pool on veel ees ning ilmajaamad ennustavad ühtlaselt külmi ja püsiva lumikattega talvekuid. Kel metsatööd plaanis või pooleli, peaksid ilmaga rahul olema.