Leili metsalood | Varjulised eluasemed


Leili metsalood | Varjulised eluasemed
Foto: Leili Mihkelson

Kes ihkab rahus elada, valib koha, kus tülitajaid vähem. Nii on inimestega ja nii on ka paljude loomade ja lindudega.

Siinsele põhjamaa kultuurile on omasem individualism, mitte suures kogumis (karjas, parves) toimetamine. Eestlane ehitab ka maja naabrist võimalikult kaugele, ideaalis kusagile metsaservale, et elada omaette, võrra pilgu eest varjatult. Tasub vaadata, kuidas paiknesid või on siiani alles põlistalude hooned – üle-välja-naabrile paistis ära vaid korstnast tõusev suits.

Oma maal, oma territooriumil segamatult olla ja iseseisvalt hakkama saada - see on eestlase igipõline unistus. Seega sarnaneme me rohkem karu või kotkaga, kes pole karjaeluks loodud.

Juuresolevat pilti vaadates võib aimata, kui eraklikku, võõra pilgu eest varjatud elu elab väike-konnakotka pere, kes ehitab kuusevõrasse pesa ja kasvatab seal järglase üles. Talvisel ajal, veel paremini hilissügisel või varakevadel, kui puudel lehti pole, võib kogenud inimsilm pesa puuvõras siiski märgata.

Leidsin selle kotkapesa oma metsast läinud aastal päris juhuslikult. Samas metsatukas varem pikalt asustatud pesa oli maha jäetud, kuid kotkad olid territooriumil endiselt alles, mis tähendas, et ju nad on uue pesa ehitanud.

Seda leida polnud sugugi nii lihtne nagu mul enamiku varem nähtud pesadega on olnud. Oli puhas juhus, et suunasin pilgu justnimelt selle kuuse võrasse. Pesa on vaadeldav ainult kahest kindlast punktist, puu ümber võib mitu ringi teha või otse all seista, kuid mütakas okste vahelt ära ei paista.

See on alles esimese aasta pesa, mistõttu pole kuigi suurt kogust oksi ja risu veel jõutud kokku kanda. Uues kodus kasvas suve lõpuks ka esimene kotkapoeg üles.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare