Leili metsalood | Viis päeva nokitsemist ja valmis
Jälgisin mitu päeva, kuidas harakad kase otsast oksi murdmas käisid ja neid kuuse otsa viisid. Harakal on niigi pikk saba, kuid oksad, millega nad lendasid, olid palju pikemad. Töötasid hommikust õhtuni kahekesi koos, kuni ühel päeval oli oksakuhi parajalt suureks keraks paisunud. Nutikad linnud, kes ehitavad kodule ka katuse, mis kaitseb nii vihma kui põletava päikese eest ega lase võõral tuppa vaadata.
Harakad on mu kodu juures olemas olnud juba aastaid ja ma olen aru saanud, et nende kohalolek hoiab marjasöödikud hallrästad eemal. Harakad tunnevad end aias samasuguste peremeestena kui meie juures pikemat aega elanud hallvaresepaar. Olen lugenud, et läikivad ja värvilised esemed pidavat harakat ärritama, seepärast ta lihtsalt koristab need silma alt ära, mitte ei vii pessa, nagu räägitakse.
Punane maasikas võiks ju harakale mingit esteetilist huvi pakkuda, kuid mina pole siiani märganud, et ta neid peenralt „koristanud“ oleks. Harakat huvitab rohkem see kraam, mis ma kompostikasti viin. Talvel jälgivad nad koos varestega puude otsast igat mu käiku ja katsu siis neid mitte meeles pidada.
Harakate ehitustöö on selleks korraks vaibunud. Võib-olla teevad enne munemist veel siseviimistlust. Sain pildile hetke, kui üks elanikest pessa sisenes.
