Loodus on ka põllumehele helde olnud. Põllud rohetavad, orased on tärganud. Rohumaadel saab peagi esimese niite teha.

Kuusenoorendikku on üleöö ilmunud helerohelised kasvud. Neid võib suhu pista, hapukad ja mahlased. Metsõunapuudki õitsevad ja meelitavad tolmeldajaid ligi.

Metsalangid, mis mõne aasta eest lagedaks raiuti, rohetavad jälle, olenemata sellest, kas sinna midagi on istutatud või mitte. Toomingas, paakspuu, pihlakas ja lepavõsa kasvab ka istutamata. Iseasi, kas me endise kuusiku asemel just neid näha soovime.

Eelmisel kevadel mulda pandud kuusetaimedel paistavad rohu seest ainult ladvaotsad, nad on alles lapsukesed. Tänu latvadele määritud helesinist värvi repellendile, mis püsib okastel kauem kui aasta, leiab puutaimed rohu seest üles nii praegu kui ka suve lõpus, mil järjekordset kultuurihooldust tegema hakkan.

Ladvapungade puhkemist repellent ei kahjusta, aastaid järele proovitud värk, mis kaitseb metskitsehammustuste eest. Kuigi – hiljuti kuulsin, et mõni loom vahel proovib ka siniseks võõbatud kuuseladva maitse ära. Arvan, et küllap sülitas selle siiski suust välja.

Kevadel on maainimestel töid ja toimetusi kuhjaga, aga on ka rohkem energiat kui pimedal aastaajal. Minul on plaanis järjekordne koorem kuivi, eelmisel kevadel riita pandud küttepuid koju kuuri toimetada ja üles laduda. Väärt aega, mil vihma pole tulnud ja õhuniiskus on madal, ei saa raisku lasta minna.