Lepikust saab asja

Kirjutasin mõni aeg tagasi, et puhastame tasapisi hall-lepikut, mis toomingatesse uppununa ei taha jämedamaks kasvada, pigem hakkab valguse puudusel ja hoolitsusest välja jäänuna enneaegselt kõdunema.

Nüüd oleme lepikuga lõpusirgel, kõrval ootab noorem kuusemets, mille all kasvab kohati poolkuivi vibalikke pajupuhmaid. Mulle tundub, et kunagi kolhoosi ajal on metsast pika tüvena palke välja lohistatud ja veorada mudaseks tallatud. Just sellel aimataval teekohal, läbi noore kuusiku, need lookas põõsaste pundid kasvavadki. Ilmateade lubab aasta lõpuni lumeta ilma ja see oleks hooldustöödeks eriti sobiv. Metsas tööpuudust pole, kui ainult jõuaks.

Hall-lepiku harvendamisel ja valguse andmisel on veel teine positiivne pool. Vanematelt kuuskedelt pudeneb seemet ning juba praegu on leppade vahel kohati väikseid kuusetaimi.

Täpselt samasugust tööd tegime kusagil 2000-ndete alguses kodukarjamaa lepikus ja sain asemele ilusa noore loodusliku kuusiku. Vähehaaval, mitme raievõttega ja mitmel aastal, et kuuski ootamatu valgusešokk ei tabaks, saagisime leppi küttepuudeks välja. Loomulikult tuli ka mitu aastat järjest sealt lepavõsa maha niita, kuni kuused suuremaks said ja võimust võtsid.

Pildil oleva, äsja puhastatud lepiku raiega on aega, peenevõitu teised. Tahaksin enne näha, kuidas valguse lisamine puude kasvule mõjub ning kas ja kui palju leppade alla looduslikke kuusetaimi tuleb. Kevadel on põnev vaatama minna, peaks ka sinilille koht olema. Põllukraavilt pole lepikusse palju minna.