Sõitsin alevist möödaviival suurel maanteel ning metsatuka vahel märkasin kaht looma lähestikku teel lebamas. Otse tee telgjoonel oli halljänese verine korjus, keset sõidurida aga surmava löögi saanud hiireviu, kelle kehast siinne foto.


Esmalt tõstsin linnu tee servale, seejärel tõmbasin ka jänese jäänused tee keskelt ära. Vahepeal vuras minust mööda hulk autosid. Maantee kõrval metsas kisasid rongad ning häälitses teine hiireviu. Küllap oleks vahepeal neist veel keegi teel lebavatele korjustele lennanud, kui mind seal peatumas poleks olnud. Küllaltki tõenäoline, et mõni liiklusohver oleks lisandunud.

Jänese pistsin kotti ja sõitsin eemale põldude-metsade vahele ning viisin tema keha lagedale põllule. Valisin ohutu koha, kus masinaid ega liiklust läheduses pole. Looduses leiab igasugune liha kibekähku kasutust.

Hiireviud ma ronkadele-rebasele söödaks ei jätnud. Arvasin, et terveks jäänud tiivasulgedega lind väärib laiali kiskumise asemel mulda sängitamist. Kaevasin metsa alla augu, panin tiivad korralikult keha vastu, mässisin linnu koti sisse ja matsin maha. Ühe paekivilahmaka panin hauale peale, et lindu välja ei kraabitaks. Mõtlesin hiireviu poegadele, kes kusagil maantee lähedal metsas pessa ootama jäid. Kas teine üksikvanem suudab need üles kasvatada, ei tea.

Oma jutuga tahan öelda, et inimesed, kui näete maanteel autolt löögi saanud või rataste alla jäänud väiksemat metslooma või lindu, siis peatuge ja koristage korjus teelt ära. Teele vedelema jäetud hukkunud loom või lind võib vallandada uute ohvrite laine. Korjust sööma asuv suur lind ei jõua autode eest kähku ära lennata, liiati kui need mõlemast suunast samaaegselt lähenevad. Viige korjus metsa alla või teest kaugemale põllule. Kõik kasutatakse looduses ära, raisku ei lähe midagi. Kui on tegemist hukkunud või vigastatud suurulukiga (põder, hirv, metssiga, metskits), siis peaks kohe teatama kohalikule jahiseltsile ning jahimehed tegutsevad ise edasi.