Liivakarjääri metsastamine
Käisin vaatamas, kuidas kolm aastat tagasi istutatud männiseemikud on endises liivakarjääris kasvama läinud. Koht on riigimaal, liiva kaevandati teedeehituseks ning karjääri sulgemise järel see metsastati. Aastakümneid tagasi olid need männikud minu pere seenemetsad, seega läbi ja lõhki käidud kohad.
Mulle pakkus huvi, kas ja kuidas tillukesed männiseemikud liivas, kus toitained praktiliselt puuduvad, suudavad ellu jääda ja edasi kasvada. Pildid on tehtud üks 2014.a. maikuus, teine 2017.a. juuni algul.
Karjääri põhjas, kus on niiskust ning metsavarise lagunemisel tekkivaid toitaineid rohkem, on männitaimed kenasti kasvama läinud. Ka rohttaimed on seal endale koha leidnud. Paljas liivane nõlv, kus üleval ribake männimetsa alles jäi, sai oma kuju pärast kaevandamise lõpetamist ja järsu seina tasandamist. Istutaja on sinna männiseemikuid hoolega tippinud, kuid sõmera liiva sees pole suurem osa taimi suutnud kasvama minna. Mäletan, et aasta pärast istutamist paistis neid seal tunduvalt rohkem olema kui praegu.
Eks igasuguste „mägede“ puhul on muidugi kiusatus sealt talvel kelgu või suuskadega alla lasta või muidu hullamas käia. Tillukesed puutaimed aga vajavad hellalt kohtlemist.
Mäletan, et kui liivasein polnud veel lamedaks silutud, vaid see oli järsk, siis oli seal liiva sees hulk augukesi, kus pesitsesid kaldapääsukesed. Kõrval asuva karjääri põhjas oli vesi ja selle ümber leidus suvel palju linnutoitu – putukaid.