Palavus kestab ja tööd ei viitsi päeval teha. Seepärast kasutasin eile võimalust ning sõitsin rannaniidule, kus rände eel toituvaid linde rõngastatakse. Rannikul pole rohi nii kõrbenud kui sisemaal ja õitsvaid taimigi on näha.

Mind huvitasid rohkem linnud ning päeva lõpus õnnestus lähedalt ära näha isegi rukkirääk. Kuulsin, et 1930-ndatest alates, mil Pulgojal linde üldse rõngastama hakati, oli see alles kolmas püütud rukkirääk. Esimese räägu oli rõngastanud kunagi Henn Vilbaste, siis tuli pikem paus. Teise linnu rõngastas Agu Leivits ning eile püütud kolmanda Jaak Tammekänd.

Täiskasvanud rukkirääk kaalus 136 grammi. Rukkiräägul on tugevaks treenitud jalad, sest rohus liigub ta peamiselt jalgsi ning lendu tõuseb vaid otsese ohu korral. Nii õnnestub vähestel seda kaela kõrgele sirutavat pruunikirju lindu rohumaadel lähemalt näha, ehkki mõnikord tundub, et ta rääksub päris sinu kõrval.

Lindude ränne on käimas. Kaks ööd tagasi lendas massiliselt värvulisi lõuna poole, mille oli registreerinud ära ka Kihnu radar. Rõngastamiseks satub võrkudesse roostikus putukaid jahtivaid roolinde, punaselg-õgijaid jt., õhtuti suitsupääsukesi. Eilse seisuga on viimase nädala jooksul hommikuti võrkudest välja võetud kokku 74 suur-kirjurähni. Varem pole lühikesel perioodil nii palju rähne korraga liikvel olnud. Kust nad tulevad ja miks, seda on huvitav teada.

Õhtu eel kubiseb rannakarjamaa sadadest sookiurudest, kostab koovitajate hõikeid. Meres ujuvad tuhanded sõtkad. Kividel häälitsevad toitu manguvad kajakapojad ning madalasse vette plartsatavad kala haarama valgesulgsed tiirud. Kõikjal kihab elu.

Sel aastal ei ole rannikumeres nii palju valgeid hõbehaigruid kui eelmistel aastatel. Võimalik, et neid tuleb edaspidi juurde. Vaatamata kalurite vaenule ja pesade rüüstamisele kükitavad kormoranid endiselt kivirahul kui mustad tondid. Palju kormoranipoegi satub merikotkaste saagiks ning seepärast ei saa kõigist munadest ka ilma kalurite sekkumisele mitte kunagi suuri musti kormorane.