Olen nüüd järjest mitu päeva metsas käinud, et kevade märke leida. Öised miinuskraadid ei lase päevasel päikesel mõjule pääseda, et lumi väheneks. Kuni pole paljast maad, kust mingit toitu võiks leida, pöörduvad juhuslikult siia rännanud linnud lõuna poole tagasi. Leedus olevat rohkesti kevadrändureid peatumas.

Meie metsades näen vaid tavapäraseid talviseid tiivulisi: laanepüüd, mänsak, rongad, sootihased, sinitihased, rasvatihased, musträhnid ja suur-kirjurähnid. Rähnide arvukus on veidi alanenud, ilmselt pöördusid talikülalised tagasi oma tavalistesse elupaikadesse. Kuused on endiselt käbidest lookas ja seal leidub piisavalt toitu kõigile seemnesööjatele. Rabaserva kasetukkades olen näinud tedresalku.

Ühel päeval mööda metsasihti liikudes hakkas mind saatma pajuokstel sõjakalt tiristav rasvatihane. Mõtlesin, mida küll tihane mulle öelda tahab – kas kurjustab, et sinusugused söödavad neid majade juures talvituvaid paksmagusid ega tea tuhkagi, kuidas talvel metsas hakkama saadakse. Proovisin õiendajat ka pildile saada, kuid ilmselt sai tal mu olemasolust ja territooriumile tungimisest villand, kui täristas: „Lase jalga, va täissöönud peletis!“ Igaks juhuks kontrollis kõrval põõsastel hüpeldes veel natuke aega, kas ikka sain aru, mida öeldi. Mis mul muud üle jäi kui sammu lisada.

Koduaias, kuhu endiselt söögimajja toitu panen, on liigirikkus tunduvalt mitmekesisem ja arvukus suurem. Peale tihaste käib veel talvikesi, rohevinte, põldvarblasi, pasknääre, suur-kirjurähne, kompostikasti revideerivad harakad ja hallvaresed. Imelik vaid, kuhu sel aastal meie talvised musträstad jäid? Saab näha, milliseid linnuliike loendavad lihavõttepühade linnuvaatlejad.