Linnukevad ja konnakoorid.

Ornitoloogiaühing kutsus rahvast kevadpühade nädalavahetusel linde vaatlema. Alustasin hommikul koduõuest ja pärast tegin ühe pikema ringi ümbruskonnas. Sain kirja 36 liiki erinevaid linde. Kindlasti oleks neid rohkemgi olnud, aga kõiki pisemaid värvulisi ei osanud määrata. Huvitavamatest nägin suurnokk-vinti. Ilus värviline ja võimsa nokaga lind. Arvukaimaks liigiks olid ülelendavad rabahaned. Väga kaunid olid põllul peatuvad laululuiged. Eriline maiuspala ootas mind oma maale suundudes – haavaoksal istus konnakotkas. Süda rõõmustas, kui vaatasin ta rahulikku liuglevat lendu üle põllu ja maandumist järgmise puu otsa. Tere tulemast koju!

Kraavides käib vali konnakontsert ja krooksujaid on rohkem kui eelmisel aastal. Mullu tundus, et konni on päris väheks jäänud, aga tänavune kevad annab uut lootust.

Rabaradadest ja prügist.

Mukre rabajärv on veel jääs. Matkarajal polnud ühtki hingelist. Teeolud on ka päris nigelad. Talvel on matkaraja laiendamiseks juurde veetud uusi haavaplanke ja aluspuid ning paistab, et kohe on plaanis radu remontida ja pikendada. Tornist vaadates sain hea ülevaate, kuhu uued rajad on planeeritud. Talvel on materjal veetud laugaste vahelt läbi ja pikk ring ümber rabajärve. Järve otsas paistsid jämedad palgid ja muud puidukraami. Küllap tuleb sinna puhkeplats või isegi varjualune.

Seda nähes valdasid mind kahetised mõtted. Meenub eelmise jaanipäeva järgne vaatepilt, mis tekitas nördimust. Puruks pekstud pudelid ja muu sodi otse rabajärve kaldasamblal, lärmakad ja tuigerdavad noored. Meenub eilne telefonikõne kunagiselt klassivennalt. Rääkisime elust ja tervisest ja küsisin, kuidas tal läheb. Ütles, et on inimestes pettunud. Mitte lähedastes, vaid ümbritseva ühiskonna hoolimatuses ja pealiskaudsuses. Küllap ta tunnetab pealinnas elades seda teravamalt kui mina siin maal olles. Aga omamoodi seostub see ka minu kartustega loodusesse sattuvate ülbete inimeste suhtes.

Rabajärve matkarada ehitab tõenäoliselt RMK, sest nüüd on loodusharidus ja puhkerajad metsades selle riigiettevõtte valitsemisalas ja hoole all. Kui rajal hakkavad liikuma tõelised loodushuvilised, on kõik hästi. Aga kui kauges paigas nähakse võimalust segamatult läbustada, siis paneb mõtlema, kas neid radu on seni puutumatuna seisnud kohtadesse ikka vaja ehitada.

Käisin ka metsades ringi ja märkasin, et kus oli raiet tehtud ja metsamaterjali sihi äärde ladustatud, seal vedeles mitmeid plastmassist joogipudeleid. Traktoristid, autojuhid? Ei saa aru, kas meestel mingit tööeetikat polegi või tööde korraldajatelt pole juhiseid saadud, et metsa ei jäetaks ühtki kaasatoodud asja maha. Minul tööl käinud mehed on selles suhtes küll n-ö koolitatud ja ka kommipaberit ei visata metsa alla.