Lodu on sanglepa kodu
Lugesin, et Eesti metsadest vaid 3% moodustavad sanglepikud. Võin uhke olla, et ka mul on ühel kinnistul kaks eraldist, kus kokku neljal hektaril kasvab enamuspuuliigina sanglepp, metsakorraldaja kirjelduse järgi ligi 70-aastane.
Pildilt paistab, et metsa vahel olev kraav on vett veel ääreni täis, ehkki puude alune pinnas tundub kuiv olema. Tegelikult see ainult paistab nii. Maa on seal pehme, viljakas ja kõndides vajuvad jalad ka tänavusel kuival kevadel kohevasse musta mulda sisse. Suvel kasvab seal angervaks ja kui juhtub sajuperiood tulema, läigib lohkudes vesi. Kuiva jalaga läbi saamiseks peab siis mättalt mättale hüppama. Pinnast rikkumata saab seal raietöid teha ainult väga külmal ja vähese lumega talvel, kusjuures ka siis on mõistlik veoteed enne sisse tallata, et kokku surutud maapind korralikult külmuks.
Pildilt paistval eraldisel olen umbes 10 aastat tagasi, kui talvel pikalt külma pidas, teinud harvendusraie, millega lõikasime välja peenemad ja kõverad sanglepad ning mõned vanad kuused. Sanglepp armastab valgust ja tahabki kasvada suhteliselt hõreda puistuna. Langevad sügislehed katavad tihedalt maapinna ning kõdunevad peagi huumuseks. Alusmets sanglepikus praktiliselt puudub ja seepärast jääb temast korrastatud metsa mulje. Vaatamata niiskele kasvukohale peab sanglepp suhteliselt hästi tormituultele vastu. Sanglepad on sihvakad, oksavaba tüvega, võivad kuni 30 meetrit kõrgusesse ulatuda ning püsivad täisjõus 150 aastat. Üksikult lagedal kasvaval sanglepal aga võib moodustuda jämedate okstega laiutav võra nagu tammel. Egas asjata nimetata sangleppa ka seatammeks.
Sanglepa väärtuslikust puidust ei jõuagi kõike rääkida. Oma sanglepikust sain harvendusraie järel paraja koguse sellist pakku, millest lasin saagida laudu (õhemaid ja kitsamaid kui okaspuidust teha võib), need kuivatada, hööveldada ja kodus kasutasin neid sisetöödel mõne ruumi seinte löömiseks. Puidul on ilus tekstuur ja värvus ning mis kõige tähtsam – kõik tuli oma metsast. Küttepuu peale selle.
Lõppu lisan, et sangleppa ei söö metsloomad, mille tõttu puuduvad seal noore metsa ulukikahjustused.
