Pärast heinapõldude kolmandat niidet ja silomassiks hekseldamist ei tee sõiduautoga üle põllu minek taimedele enne talvituma jäämist kuigi palju kurja. Kasutasin võimalust ja vähendasin metsamineku jalavaeva.
Viimati käisin ühes oma metsa vanemas osas kaks kuud tagasi, nüüd käisin lodumetsa sanglepikus ja kaasikus, kus tavaliselt meeldib kevadeti ringi uidata. Kui kevadel tuleb märjas metsas mättalt mättale turnida, et vesi kummikusse ei pääseks, siis ega praegugi ilma kummikuteta hakkama ei saa. Ikka vajub jalg pehmest pinnasest läbi ja vesi lirtsub talla all. Lodumets tähendabki lodu.
Aga näe, sanglepp ja kask saavad seal kenasti hakkama, eriti sanglepp. Teda ei murra tuuled ega uurista veed. Mõned kuused püüavad end kõrgema mätta otsas ka sisse sättida, kuid nagu aeg on näidanud, siis kõrgeks ja vanaks neil elada ei lasta. Kui naabruses lageraiet tehakse ja tuul valla pääseb, lükkab see igal aastal mõne kuuse pikali, sangleppi aga mitte. Vinged sellid need „seatammed“, kahju ainult, et tema pakku hetkel nii madalalt hinnatakse. Ilusat siseviimistluse lauda ju saaks.
Lodumetsa kaasik ei kasva nii kiiresti kõrgeks kui viljakatel maadel, samas peavad puud liigniisketes oludes vastu küll.
On päris tore, kui meie metsamaastikus on erinevaid kasvukohti ja kraavitamine pole kõikjale jõudnud. Ka see pildil olev vana taluaegne kraav, mis asub minu metsanaabrite kinnistul, on tüüpiline lodumetsa veesilm, mis liigvee küll kokku kogub, kuid seda kuhugi ära ei vii. Selleks on temas liiga palju muda ja lehekõdu. Proovime siis ka sellistes kohtades ilu näha.
