Looduspiltnikega radadel, kus ka karu oli äsja käinud
Nädalavahetusel oli mul mõnus kokkusaamine loodusfotograafidega, kes on aastatel 2006-2012 käinud kevadeti minu metsaistutustalgutel. Seekord siis tulid mõned neist vanu kohti üle vaatama ja muu hulgas viisin nad ka kuusenoorendikesse, mille rajamisel nad ise osalised on olnud. Sellest tegin ka juuresoleva jäädvustuse.
Et metsaistutus meelest ära ei läheks, võtsime labida ja kaevasime minu kodumetsast suure künnapuu alt üles igaühele ühe väikese künnapuutaime ning istutasime need ümber jõeäärsele alale, süvendatud jõesängi ja vanajõe vahele. Seal peaks piisavalt niiskust ja rammu olema, et künnapuud kasvada saaksid. Üks ohumärk muidugi ilmnes ka, kui taimi mulda panime. Nimelt on koprad seal kümmekond väikest kuuske ära varastanud, järel vaid paarikümne sentimeetri kõrgused terava otsaga köndid. Pole kuulnud, et kobras kuuske sööb, pigem viidi puukesed koos okstega tammi tugevdamiseks. Loodetavasti nad vitspeenikeste künnapuude vastu esialgu huvi tundma ei hakka, kuid ilmselt pean puud peagi „puuri“ pistma ehk traatvõrgu ümber panema.
Pärast matkasime erivanuselistes kuusenoorendikes, millede istutamisega kõigil oma mälestused seotud. Pildi tegemiseks peatusime korraks 2008.a. kevadel istutatud kuuskede vahel. Mäletan hästi, kuidas selles kohas tuli mul mitu aastat pärast istutamist võidelda kastikuga. See lamandunud heintaim paistab pildilt praegugi välja, kuid nüüd on ta kuuskedele alla jäänud. Olen mujalgi täheldanud, et just kastiku kasvukohtades kasvavad kuused kiiresti väga ilusaks, katsu ainult õigel ajal puuhakatisi rohu alla mattumise eest päästa.
Kui konnade kudemiskohta vaatama läksime, nägime karu jälgi. Päntajalg oli mööda sihti küla poolt jõe suunas tulnud ja porisesse kohta tuia-täia kulgevad jäljed meile vaatamiseks jätnud. Mõnda eset pildi tegemise ajal võrdluseks panna ununes ära, kuid jälje mõõtmete järgi polnud tegemist suure ja vana karuga, pigem noorukiga. Seega peavad endiselt paika tuntud lood ja laulud Vändra metsas liikuvatest karudest, paraku küll mitte enam siinsetest vägevatest laantest. Järjest suurenevate mõõtmetega tühjaks raiutud aukude nägemine metsamassiivides kurvastab ühtviisi nii looduspiltnikke kui mind.
