Kätte on jõudnud puhkajate suvi. Minul pole vahet, kas on tööaeg või puhkus – üksluine suveaeg kõik. Olen kevade inimene, veidi ka nukra sügise nautija, seepärast ei oska soojast suvest lugu pidada. Kevad on algus, loomise, roheluse ja õite aeg, mil meeled löövad valla ja talvest räsitud hing hakkab helisema.
Jaanipäevaga sai suvehaku ilusaim aeg otsa, ehkki rukkirääk „saeb“ öösiti edasi ja läinud nädala lõpus olid linnumehed varahommikul käo kukkumistki kuulnud.
Suvi on küpsemise ja kogumise aeg. Mulle meeldib külvamine, hoopis vähem saagi korjamine. Kirsid kadusidki kahe hommikuga nii ära, et ei saanud sel korral isegi klaasitäit pudelipõhja punase jõululikööri tegemiseks. Hallrästad aitasid, üks vaev jälle vähem.
Kui kodust pääsen, sõidan metsade vahele paremat maailma otsima. Aina vähem tahan suvisel ajal tööd teha ning imestan, kuidas varem jätkus indu päevast päeva niitmiseks. Nüüd lihtsalt ei jõua enam nii palju, löön käega ja mõtlen, et kui jääbki selle ainukese elu nimel mõne asi tegemata - no ja mis siis. Loodud peaks juba üksjagu olema, lõikamata jätmine pole kuigi suur patt.
Hoopis rohkem lähevad nüüd korda asjad, mis on kestnud üle aegade. Kui juhtun keset metsa avastama mõned vanad müürijäänused või vundamendi, siis on kindel, et seal elasid kunagi inimesed. Natuke uurimist ja keegi kusagil ikka teab, kes nad olid ja miks koht maha jäeti.
Kui mõnekümne aasta eest istutatud kuusiku vahel paistavad suured põlispuud, samblaga kaetud tüvedega tammed, siis ka seal on üks endine taluase. Tammesid istutati õuepuudeks, et nad pererahvast kauem kestaksid. Ja seal nad seisavadki – kakssada, kolmsada aastat... Kui oskaks puude keelt, küll võiks neilt aegade lugusid kuulda.
