Lumesajus

Reedel sadas maha selle sügise esimene lumi. Tore, et päev enne sain autole talverehvid alla. Mul oli võsatöö pooleli, lõikasin sihi äärest teele ulatuvaid põõsaid ja oksi, et liikumisruumi laiendada. Tegutsesin selsamal varem korduvalt jutuks olnud riigimetsa sihil, kustkaudu ka eramaadele ligi pääseb ja mille kõrvale RMK kaks suurt lageraielanki äsja raius ning sihi õnneks puutumata jättis. Sihiteel on laiust piisavalt, nii et ka metsaveotraktor mahuks mitut eri jälge tallama, kui omanikel tekib edaspidi metsamaterjali väljatoomise vajadus. Oma arust läks paremaks küll.

Sadu järele ei jäänud ja kui koduteele asusin, siis järgmisest sihiotsast mööda sõites vajutasin pidurile. Sihil oli põder. Kraamisin fotoaparaadi kotist välja ja tagurdasin, lootes, ehk loom pole vahepeal läbi põõsaste metsa jõudnud minna. Alles oli. Autot nähes hakkas hoopis lähemale astuma. Ilus kõrgejalgne noor põdrapull, peenikesed pulksarved peas. Vahva kohtumine – põder lumesajus.

Viimasel ajal pole ammuilma põtra näinudki. Küll aga on sihtide ääres remmelgatel ja ka minu noores tammikus näha põdra värskeid tegutsemisjälgi – hambakraapse koorel. Ükspäev oma kuusenoorendikku üle vaatamas käies leidsin mitu suure looma lamamisaset. Paari-kolmemeetrine kuusik on ideaalne metslooma varjupaik. Minu poolest las nad olla, loomal vaat et põlisemgi õigus metsas elada ja toimetada kui inimene endal arvab olevat.

Põdrajahi hooaeg kestab poole detsembrini. Kuulsin, et minu maade piirkonnas olevat meestel põdranorm kütitud.