Külm andis veidi järele ja kohe hakkas niiske õhk kõrtele valgeid pitse punuma. Puudele tuli härmatis ning õhus lendlesid jääkristallid. Need on talve ilusnukrad hetked.
Sirvisin varasemast ajast pärit talviseid fotosid ning tabasin end mõttelt, et kõik kaunis on justkui ära nähtud – nii palju aastaid olen erinevatel aastaaegadel looduses ringi käinud, imelist valgust, loojanguvärve ja lume sädelust näinud. Millegipärast praegu enam nii ahnelt pilte teha ei taha, otsin kogu aeg midagi uut ja erilist.
Uue aasta esimene nädal tõi mitu krõbedat ööd ja tuulekülma päeva. Käisin metsas, kuid külm läbilõikav tuul ei lasknud pikalt olla, ajas autosse varjule. Peale jänese ja rebaseraja polnud keegi endast lumele märke jätnud.
Kolm tedrekukke laskusid kaasikust künnile ning asusid kivikesi otsima. Neid vajavad kõik kanalised toidu seedimiseks. Kaasikus söövad tedred puudel pungi, mis ongi talvisel ajal nende, aga ka laanepüüde peamine toit. Pärast peavad linnud maapinnalt toidu jahvatamiseks ka „veskikive“ pugusse saama.
Mäletan lapsepõlvest, et kui vanaema oli kana maha koksanud, selle sulgedest puhastanud ja asus sisikonda välja võtma, siis süda, maks ja veski võeti samamoodi toiduks kui ülejäänud linnuliha. Veskiks nimetas vanaema kanapugu, millest lahti lõigates kukkusid väiksed „veskikivid“ välja.
Nukral talveajal mõtlen sageli oma ammu läinud vanaemale ja aasta tagasi külmal jaanuaripäeval lahkunud emakesele, valge pitssall juustel. Nendeta on mu maailm väga-väga muutunud.
