Maaparandus kujundab külamaastikke

Eks mu hing kripeldab väheke, oleksin tahtnud Tartus maamessil käia, end tuulutada ja eluga kurssi viia. Peeti seal ju ka erametsaliidu üldkoosolek, kus ühistute rahvast üle Eesti koos. Paraku sunnivad kodused olud mind aina paiksemaks jääma ja saan endale lubada vaid lühemaid eemalolekuid. Kasutan seda aega võimalikult palju looduses käimiseks.

Võtsin ette teelt üle põllu paistava tiigi ja selle kõrvale kerkinud „mäe“. Olen oma sünnikodu kandi maaparandustöödest kirjutanud mitmel korral ning 8.aprilli postituses oli pooleliolevast kaevetööst ka pilt. Siis ekskavaator hakkas mullakuhja siluma ning tiigi sisse- ja väljavoolukraavide otsad olid veel suletud. Praegu on tiik üldjoontes valmis, vesi voolab läbi. Lisaks hakati tiiki kividest tammiga uuesti poolest saadik kinni panema, et kogunenud vesi ei saaks otsejoones edasi voolata, vaid peab ümber tammi keerutama ja settima. Vee puhastamiseks istutatakse tiigi põhja portsjon hundinuiasid.

Millest veereostus siis tuleb? Põllumaal kasutatakse mineraalväetisi, läga ja taimekaitse kemikaale, mis mullast drenaažkuivenduse kaudu kraavidesse, ojadesse, jõgedesse imbuvad. Reostuse vähendamiseks ongi vahelülina mõeldud needsamad settetiigid.

Pildistamise ajal oli ainult osa tammiks mõeldud kive kohale pandud, suurem kuhi seisis veel kaldal. Hundinuiade istutamine on samuti ees.

Minu arvates näeb settetiik välja nagu päris kena maastikukujunduse element. Minu kinnistust jääb see napi 100 meetri kaugusele naabrite maale. Kindlasti võtavad linnud-loomad, kiilid-liblikad, kahepaiksed ja roomajad selle metsa ja põllu piiril asuva veekogu meelsasti kasutusse.