Üle põllu helendas jõe ääres põõsaste vahel miski ja kadus. Seisin ja ootasin. Hele kogu ilmus natuke maad kaugemal roostiku tagant välja. Püüdsin teda pildistada, aga läbi saju ja olematu valguse jäi pildile üpris udune kogu. Miks sellisel aastaajal, kui teised sookured rändele on asunud, üksik täiskasvanud lind otsib põõsaste ja kõrge rohu seest varju? Või toitu?
Kodus pilte lähemalt silmitsedes aga hakkas põhjus selgemaks saama. Sookure vasak tiib hoidis ebaloomulikult kehast eemale. Äkki lind ei suudagi lennata ja on seepärast teistest maha jäänud? Kõndida ta sai küll ja minu kohaloldud aja jooksul liikus ta tükk maad piki heinapõllu äärt edasi, kuni kadus jõekäärus põõsaste taga silmist. Samalt põllult lippas mind nähes metsatuka suunas ka üks rebane.
Täpselt sinna on igal kevadel tulnud üks sookure paar, tuututab seal nii et ümbrus rõkkab. Olen jõe tagant hiilides näinud päris lähedalt ka nende imelist pulmatantsu. Iga suve lõpus on kured jällegi samasse kohta tulnud. Vahel lendab neid igast kandist juurde, on pruunikashalle noori ja heledamaid halle vanalinde. Kui parv õhku tõuseb, kõlavad kaeblikud hüvastijätutrompetid. Ongi läinud.
Täna siis see üksik sookurg samas kohas. Kas paik on omane ja tuttav? Teisi seal enam pole. Miks üksinda ja kas tiivad ei kanna, et omadele järele jõuda – see mõte jääb painama.
