Näpistasin natuke aega ja sõitsin männikuid vaatama. Riigimetsas on neid kohati veel alles, enamasti tänu metsisemängu kaitsealadele. Seal on teistsugune pinnas ja teine taimestik kui minu kuusemetsades.
Põikasin vana liivakarjääri juurest läbi ja leidsin sealt kohe-kohe õitsema hakkavaid käpalisi. Osa neist peaksid olema balti sõrmkäpad – lehtede pealispoolel on tumedad laigud. Mõni hakkab õievart välja sirutama ja esimesed lillakad õielehedki piilumas. Osa teistsuguseid käpalisi alles keeravad lehti ja neid tuleb uudistama minna natuke hiljem, kui õitsevad.
Natuke edasi, liivaküngaste vahelises männikus, õitsevad hilised maikellukesed. Minu metsas jõe ääres, kus pinnas nende liivaste nõlvakutega võrreldes niiskem ja viljakam, hakkab maikelluke oma õitsemist lõpetama.
Naudin täiel rinnal seda mõnusalt lõhnavat samblavaibaga kaetud metsaalust, kus on vaikus, rahu ja puhas õhk. Allpool läheb liivane küngastik üle madalsoo männikuks, kus valendavad õitsvad sookailud.
Käin võimaluse korral ikka ja jälle neis paigus, et taastada usku sellesse, et kõiki metsi pole veel jõutud maha võtta. Ka on praegu selline aeg, kui ei liigu marjulisi ega seenelisi ning metsas inimesi naljalt ei kohta. Saab olla omaette, nuusutada, vaadata ja kuulata metsa hääli.
Paraku näen metsateid pidi tagasi sõites kurbusega, et ühe aastaga on paigad tundmatuseni muutunud. Aina uued ja uued lageraielangid ning endiste okaspuumetsade asemel on tühi raiesmik või lokkab lehtpuuvõsa. Praegu on küll riigimetsas raierahu, aga seda ägedamalt õgivad harvesterid erametsi. Millal küll lepitakse kokku, et kevadel ja suve hakul kehtiks kõigis metsades täielik raiekeeld ja metsamasinad puhkavad. Lätlased igatahes on juba aru saanud, et sellise raietempoga edasi minna ei tohi ja soovivad üleüldist kevadsuviste raiete peatamist.
