Kui hommikul aknast välja vaatasin, oli uus lumi jälle maas. Selline kohev lumi oleks sobinud jõuluaega, mitte aga kevade ootel loodusesse. Kui vaid veidi päikest oleks, võiks valget maad nautidagi, aga endiselt on kõik hall ja värvitu. Päike, kus sa ometi end peidad?
36 krooni pakk ja iga päev kulub neid lindudele üks või kaks. Niipea, kui uus lumi tuleb, on söögimajas rohkem külastajaid. Ja söögimaju on mul kaks – kodus ja metsas. Eile jäi metsas käimata, oli kodus tegemist ja tahtsin ka suusatamist telekast vaadata. Lootsin, et sula ilmaga pole toitu juurde viia vaja. Kui aga täna lõpuks läksin, oli kohal vähemalt 50 väikest tiivulist ja seemneid haarati, nagu oleks suur näljahäda käes.
Kodus tühjendavad hommikuti linnusööklat 5 pasknääri, paar kirjurähni ja harakat. Alles siis tuleb tihaste, puukoristajate, rohevintide, leevikeste ja varblaste kord. Õhtuhämaruses tegutsevad kaks musträstast. Nemad käivad küll peamiselt maapinnal teiste jääke koristamas, aga päris pimedas lendab üks tegelane ka otse toidumaja alla ja pugib seal, kuni kõht kurguni täis. Pole midagi parata, kui kord olen linde toitma hakanud, siis ei saa enne lõpetada, kui ilm soe ja lumi läinud. Siis kaovad kõik nagunii kevadest rõõmu tundma.
Olen nädalavahetusel lugenud palju vastukajasid äriplaanile rajada Audrusse suur kalakasvandus ja -tööstus. Ma ei suuda ära imestada, kui palju on inimestes teadmatust, mis võimendab viha ja vaenulikkust lindude, nendega seoses ka ornitoloogide ja looduskaitse vastu, kes julgevad valitud koha suhtes vastulauseid välja öelda. Kui mõeldakse üksnes rahast ja usutakse pimesi arendaja lubadusi uutest töökohtadest ja suurprojekti globaalsusest, siis puudub rahval ohutunne elukeskkonna tuleviku suhtes.
Mõtlesin omaette, et kuidas käituksin mina, kui ühel hetkel keegi otsustaks, et selle maa, mis asub minu koduküla metsade all, võiks maha müüa ärimeestele-arendajatele ja rajada sinna suure tellisetehase, kust hakkaks raha voolama. Ja kui paljudele inimestele seal tööd lubataks ja kui palju ehituskive sealt tuleks, millest uusi maju üles laduda. Kümneid hektareid maad, mille põu tegelikult peidabki väärtuslikku ehitussavi, tuleks metsast puhtaks koorida ja siis läheks lahti! Kunagi lainetaksid metsade asemel järved ja roostikus prääksuksid pardid. Seda küla siis enam pole, metsadest, vaikusest ja võimalik, et ka puhtast kaevuveest rääkimata. Vesi, mis minu sünnikodu kaevust tänapäevani tuleb, on erakordselt puhas, külm ja hea maitsega. Omaaegne põldude maaparandus jättis õnneks põhjavee rikkumata.
