Olin päris kindel, et metsa maha jäänud põdrakorjusele, millest oli 7.novembri postituses jutt, ilmuvad ronkade, rebaste ja teiste manuliste kõrval kohale ka suuremad röövlinnud, näiteks kotkad. Nii ka läks.
Nädala keskel sõitsin vaatama ning juba eemalt metsateelt märkasin põdra murdmiskoha kõrval kasvava männi oksal üht suurt linnukogu. Esimene mõte oli, et kaljukotkas, sest nende elupaik kaitseala rabamassiivis jääb mõne kilomeetri kaugusele. Veelgi põnevam oleks olnud raisakotkas, keda on siin juhukülalisena nähtud. Tegelikult oli männioksal siiski merikotkas, kollase võimsa noka ja valge sabaga lind.
Lähikonnas pole teada ühtki merikotka pesitsuspaika ning siin pole ka talle sobivaid toitumisalasid – suuri veekogusid, kust kala leidub. Küll aga olen minagi seda kotkast mõnikord suviti siinkandis lendamas näinud, isegi pildile saanud.
Merikotkas, kes on paigalind ega lenda talveks lõunamaale, ei põlga ära ka värsket lihatoitu, liiati talvisel ajal, kui veekogud jääs ja kalapüük raskendatud. Sisemaal talvituvatel merikotkastel (nagu ronkadel ja kaljukotkastel) ei jäägi muud võimalust kui passida, kuhu jahimehed mõne uluki sisikonna maha jätavad või kus huntide ja ilveste murtud loomakorjuseid vedeleb. Merikotkad hoiavad nii kokku energiat, mis kauge maa taha kalastuskohtadele lendamiseks kuluks.
Kuna ma ei tahtnud oksal valvavat kotkast segada, ei käinud ma ka võpsikus põdrakorjuse juures. Küsimus, et kas hundid oma jahisaaki uuesti sööma tulevad või peletas ühe karjaliikme surmamine kõik teisedki murtud saagi juurest alatiseks eemale, jäi vastuseta. Küll aga tunnevad seal end kindlalt kõik ümbruskonna rongad ja varesed. Kuni liha jätkub, käib korjusel ka kotkas.
