Mets – elusasi või rahamasin?

Samm-sammult liigun tihedas lepavõsas edasi, võsalõikur ees ja pilk jalge ette suunatud. Päästan valguse kätte seal vahel kasvavaid kuusetaimi. Kui lõpetan, on sõrmed tuimad, jalalihased kanged ja ahastus kipub kallale, sest olen ühe päevaga suutnud nii vähe ära teha ja hoopis rohkem sedasama võsa ootab lõikamist. Istun väsinult leparondile ja nopin kuklast põdrakärbseid.

Üksinda metsas olles tuleb pähe veel igasuguseid mõtteid. Miks pean mina, vananev naisterahvas, igal aastal uut metsa kasvama panema ja seda hooldama? Ma ei tea. Kes mind sunnib seda tegema? Ei keegi. Aga seadused? Vaevalt küll, sest metsaseadus ei ütle, et lepikust peab tulevikus kuusik saama. Ilmselt ütleb sisetunne, et ühes eraldatud ja halvasti ligipääsetavas paigas ei peaks väheväärtuslikku ja lühiajalise tsükliga küttepuid kasvatama, vaid et see kauge kant sobib tulevikumetsaks. Vaimusilmas mühab kuusik seal järgmised 80-90 aastat. On näha, et kuusepuule meeldib seal kohe väga. Et inimpõlvest märk maha jääks, peab pingutama.

Aga kurjad mõtted tulevad ka, kui väsimuse ja käegalöömisega päeva lõpus võitlema hakkan. Sooviksin, et kõigi nende metsafirmade asjamehed ja omanikud, kes oma metsades suuri lageraieid korraldavad, tuleksid igal kevadel paariks nädalaks ise metsa istutama ja hiljem veel kuuks ajaks ise võsalõikuritega oma lanke hooldama. Äkki saavad ühel hetkel aru, et mets on elusasi, mitte rahamasin. Olen kindel, et paljud neist ei oska metsatööd teha ja ega pea kuud aegagi vastu.

Veel peaks olema üks tingimus metsateatise saamisel. Nimelt – kui eelnevalt lagedaks raiutud langid pole kolme aasta jooksul uuendatud (istutatud) ja tingimata ka hooldatud, siis uusi metsateatisi, olgu või 18-tuhande hektariga erametsafirma, lageraieteks enam võtta ei saa. Paljukirutud riigimets on oma raietega ikka paipoiss võrreldes erafirmadega. Riigimetsas käib jätkuvalt lageraielankidele uute taimede istutamine ja noorendike hooldamine. Raiuvad küll palju, aga ei lagasta nii hullusti kui erametsafirmad. Metsaseadus on nii leebeks tehtud, et lehtpuukaikaid täis kasvanud kunagine okaspuumets loetakse seaduse mõttes uuenenuks. Metsandusliku haridusega ametnik kehitab õlgu – mis teha, seaduse järgi on kõik OK.

Viimase Metsalehe toimetajaveerus kutsuti rõõmustama. Jah, olen uhke ja rõõmus, et meil on raie maailmameister. Olen rõõmus, et päris suur osa Eesti metsadest on kaitse alla võetud, aga juba leidub neidki, kes püüavad seadusi kaitsepiirangutele leevendada, sest hulk puitu (raha) läheb ju raisku. Ei tea, kas ikka peaks rõõmustama.

Milline on EL viie suurema metsariigi (NB! - pindala poolest!) hulka kuuluva Eesti tulevik? Eelmiste põlvkondade rajatud või looduse kingitusena kasvanud raieküpsed palgimetsad saavad ühel päeval otsa ja kui uut väärtuslikku metsa asemele ei rajata, siis ongi nii, et võsa enne külla jõudmist ja võsa küla taga...