Olin maa-ameti ajaloolistelt kaartidelt näinud, et jõe taga oli terve rida talusid, millest praegu leiab heal juhul üles natuke vundamendikive, üksikuid põlispuid või poolenisti kinni vajunud kaevu.


Vanadel kaartidel on näha katkendjoontena kulgevad teed, mida võib praegustele kaartidele sobitamisega üritada leida. Ühe taolise vana tee otsisingi hiljuti jõeäärsest naabermetsast üles. Vanade haabade rivi tähistabki üht lõiku taluteest. Võimalik, et kui puud veel noored olid, oli neile tõmmatud okastraat kariloomade hoidmiseks. Ümberringi kasvab praegu lepik, mõni suurem kuusk või haab, kuid enamasti valitseb seal umbe kasvanud toomingapadrik. Vanadel kaartidel olid seal heina- ja karjamaad.
Rabarinnakul leidub turbakuuride jäänuseid ajast, kui veel läinud sajandi kolmekümnendatel turvast lõigati ja turbapätse kuuridesse kuivama ladustati. Rabaäärsest metsast, mis noil aastail oli looduslik heinamaa, võib tähelepanelik otsija avastada heinaküünide jäänuseid või kividele sätitud kuhjaaluseid. Minu metsas on selliseid leide kirjeldanud ka metsakorraldaja.

Mets peidab endas maakoha ajaloo- ja kultuurijälgi, mets pole üksnes koht, kust puid lõigatakse. Sooviksin, et ka uued metsaomanikud, ennekõike maid kokku ostnud firmade metsakorraldajad, avatud silmadega metsas käiksid, leide kirjeldaksid ning omanikud küsimustele vastuseid otsima hakkaksid. Kohalike hulgas leidub ikka mõni inimene, kes üht-teist mäletab.

Ehkki pärandkultuuriobjektide kaardistamine on suures jaos lõpetatud ja metsaomanikele sellealaste toetuste maksmine olematuks kärbitud, tasub ka üdini majandamisele orienteeritud maailmas oma ajaloo ja juurte vastu huvi üles näidata. Kasvõi järeltulevate põlvede pärast.