Kellele kuulub see mets, mida oleme harjunud omaks pidama? Kas kanne kinnistusraamatus annab omanikule voli teha oma metsaga kõike, mida seadused ja määrused otseselt ei keela või peab veel miskit olema meis endis, mis säästlikult mõtlema sunnib?
Mets on potentsiaalne tuluallikas, seda teab riik, teavad nii väike kui suur metsaomanik. Suured, kel majandatavaid maid-metsi rohkem, on sundseisus, sest metsast sõltub nende ellujäämine, edukus ja majanduslik käekäik. Väikeomanik on paremas olukorras, tal ei ole metsaomand enamasti ainsaks elatusvahendiks, tihtipeale hoopis kohaks, kuhu end laadima ja mõtisklema minna, kuhu lapsi viia ja kus metsaelanikega kohtuda.
Mets annab ka väikeomanikule võimaluse vajaduse korral sealt võtta, olgu selleks marjad, seened, saunavihad, küttepuud või ehitusmaterjal. Kui olud sunnivad, raiutakse ja müüakse korraga koguni suurem kogus puitu. Seda tehakse hoolega kaaludes, sest väikemetsaomanik teab, et metsast saab ta rahalist tulu enamasti vaid kord elus, riigimakse maksab aga igal aastal. Nii ei kibeletagi raieõigust või metsamaterjali kergekäeliselt müüma, olgugi et telefonis mesimagusa jutuga pakkumistest puudust pole. Suurem enamus taoliste kõnede õnge ei lähe, ajaga on informeeritus paranenud ning omanikud metsaühistutega liitunud.
Mets paneb omanikule suure vastutuse kogu eluslooduse, koguni naabrite ja järeltulevate põlvede käekäigu ees. Mida säästlikumalt me metsa puidulisi väärtusi kasutame, seda tervemad me oleme nii vaimses kui kehalises mõttes. Tean, et need sõnad ei suuda tarbimisühiskonda kohe homme peatada, ometi tasub selle üle mõelda.
