Metsa ääres põllul.

Ootasin seda päeva, mil tullakse heinapõldu niitma ja rohtu siloks ära vedama. Eile niitjaid veel näha polnud, täna aga jäin minekuga hiljaks ja juba kaarutati.

Olen enamasti alati põlluteel passinud, kui masinad töötavad, sest siis saab näha erinevaid linde, teiste hulgas ka kotkaid, kes niiduki ette jäänud pisiloomakesi endale toiduks korjavad. Täna olid jaol mõned valge-toonekured, paar hiireviud, ronk, loorkull ja konnakotkas.

Aga imelik lugu oli seal ühe linavästrikuga. Ta sibas mööda teed otse minu auto poole, keksis esiratta juures, justkui tahaks mulle midagi selgeks teha. Kui mõne meetri edasi sõitsin, et päikese eest põõsaste taga varju saada, jooksis linavästrik jälle auto kõrval kaasa ja aina jutustas. Kas tõesti oli juhtunud midagi tema pesakonnaga? Põllul linavästrikud ometigi ei pesitse ju. Mingi mure tal igatahes oli.

Aga halvem lugu juhtus vist punaselg-õgijate paariga, keda nägin ligi paar nädalat tagasi põllutee ääres põõsal (Metsalood 29.05.2011) ja samas alles üleeile isaslindu üksinda. Küllap ema oli juba pesal ja haudus. Täna aga nägin, et niiduk oli madalad pajupõõsad koos teeserva rohuga maha niitnud. Suurematest põõsastest masina jõud üle ei käi ja need olid alles. Mis sai punaselg-õgijatest? Kas pesa tehti väikese põõsa sisse, mis maha niideti või ehk suurde põõsasse, mis alles jäi... Oleksin ma seal kogu aeg passinud, oleksin niidukimehele saanud öelda, et jätku need madalad pajupõõsad selle niite ajal veel kasvama, sest seal on arvatavasti linnupesa. Põllumehed ju ei tea kõiki pisiasju, mida mina pidevalt liikudes tähele panen. Kindlasti oleks masinamees mind kuulda võtnud.

Ega põllul töötades pole ühelgi töömehel meeldiv tunne, kui mõni kitsetall või jänesepoeg heinaniitmise ohvriks langeb. Aga tööga on alati kiire, moodsad masinad laiad ja juhid ei suuda kõike korraga haarata. Täiskasvanud loomad jooksevad masina eest ära, aga pojad või talled ei suuda. Pärast on loomulikult paha tunne, kui abitud loomad on surnuks hakitud või jalutuks niidetud.