Õhtul, kui selle loo kirjutamist alustasin, kuulsin läbi akna pimedusest kostvaid kakuhuikeid. Pikk, huilgele sarnanev häälitsus ja sekka värelevaid helisid. Kodukakk, kes muu. Isase kutsehüüd. Tegin köögiakna praokile ja kuulatasin kümmekond minutit. Pean teinekord naabri vana maja taha vaatama minema, sest viis-kuus aastat tagasi kodukakk pesitses seal. Pärast raiet enam sobivaid pesapuid küll pole, kuid mine tea. Naabril on aianurgas vana kõrvalhoone, kunagi istus kakk seal katusel, äkki käib räästaaluse kaudu lakapeal, kus on natuke vana heina. Sellised kevadised ootused mul siin…

Oma hinge korrastamiseks on kõige parem, kui on olemas üks kindel paik – kodumets. See asub praegusest elukohast, kunagi kolhoosi ajal emale antud krundist ja siia ehitatud majast, kümne minuti sõidu kaugusel. Enamasti kõik mu viimase aja metsalood räägivad kodumetsast ja kodukülast sealset isatalu silmas pidades. Seal olen sündinud ja lapsepõlve veetnud. Kõik järgnev on olnud lihtsalt elukoht, samas ka mu laste üleskasvamise kodu. Ja emakodu, kust ta viimsele teele saatsime. Kitsuke maalapp, mu enda istutatud, kuid praeguseks ülekasvanud kuusehekk tee ääres, mõned pargipuud – elamiseks piisav, kuid hinges viibin tegelikult paikades, millest siin kirjutan.
Kodumetsas on mõnes kohas säilinud päris vana metsa, kuhu pole keegi aastakümneid sekkunud. Pilt liigniiskest kohast kunagi käsitsi kaevatud kraavi ääres on üks selliseid. Pole otsustanud, kas tahaksingi sealt midagi raiuda, äkki jätaks nagu on. Ümberringi on aegade jooksul raiutud, istutatud ja hooldatud küll, seega eri vanuses majandusmetsa tuleb juurde. Kõrval kõrgemates kohtades on heas seisus ja eri vanuses nii kuuse- kui kasemetsa, mis lastele jääb.


Sajandivahetusel tehtud harvendusraiete järel on üks kuivem, kaseenamusega metsaosa päris ilusaks muutunud, kõik oksavaalud kõdunenud ja raie jäljed kadunud. Ilus jalutada ja vaadata, samas pole seal kindlasti selliseid loodusväärtusi kui pikalt puutumata seisnud vanas segametsas. Ole nüüd metsaomanikuna see tark, kes alati õigeid valikuid teeb. Kui hinge korrastama lähen, siis raiemõtteid küll pähe ei tule. Kui aga napist pensist äraelamiseks ei piisa, siis julgen vahel ka metsalt küsida.