Metsa meeleseisund.

Tänane ärkamine oli mõnus, sest kella vaadates polnud vaja ehmatada – „uhh! kui palju juba!”. Talveaeg sobib minu elurütmiga. Olen ööinimene ja varane tõusmine on kogu elu piinarikas olnud.

Ma ei tea, kuidas on teiste inimestega, aga minu meeled muutuvad hoopis terasemaks, kui metsa olen jõudnud. Õigemini algab ettevalmistus selleks juba sõidu ajal, kui pole enam vaja liiklust jälgida ja kui autoga metsateel aeglaselt kulgen. Inimeste seas ei pööra ma tavaliselt tähelepanu ümbrusele, ajan oma asja ja katsun võimalikult kähku sellest keskkonnast välja pääseda. Metsas on kõik teisiti.

Luiged olid eilseks lahkunud ja juurde pole neid enam tulnud. Neli tuttavat metskitse olid põllul alles ja õnneks pole jahimehed neid jõudnud ära hirmutada. Ikka sama kitsemamma kahe kevadise tallega ja noor sokupoiss, kes end nende kampa on sobitanud.

Panin linnumajja toidulisa ja läksin retkele. Üksinda vaikselt astudes on meeled erksad nagu metsloomal, nägemine-kuulmine teravnenud ja tähelepanuvõime iga sammuga suurenemas. Ei pidanud kaua käima, kui märkasin metsavalvurit lepikus passimas. Julge tegelane see händkakk. Loobusin liiga lähedale minemast ja jätsin ta oma asju ajama.

Jõeäärse taluaseme õuel toimetas orav. Kusagilt oli ta leidnud ühe õunapabula, vudis sellega kõrgemale oksale ja asus maiustama.

Ka halva ilmaga käib metsas vilgas elu. Kaks porri kribistasid piki puutüve ja kontrollisid igat koorepragu. Pasknäär lendas üle ja tänitas valjuhäälselt. Põlluservas passis traadil hallõgija – tuleva aasta aastalinnuks valitud konksja noka, helehalli sulestiku, mustade tiibade ja musta „röövlimaskiga” rabamaastike lind. Talvel võib suhteliselt väikesekasvulist hallõgijat ka metsade kõrval põlluveertes jahti pidamas kohata.