Metsa minnes meeli koondama

Küllap oleme kõik kogenud, kuidas ühiskond meie meeli lahutada püüab, segadusse ajab ja enesekindlust kõigutab. Meelte lahutamiseks on võimas tööstusharu – meelelahutusäri: seltskonnaajakirjad ja nende korraldatud glamuursed koosviibimised, pidutsedes ennast kaotama panevad ööklubid, reklaam, primitiivne lustimuusika.

Meeltesegadusse ajada, koguni rumalaks muuta, püüab meid ärimaailma kaval ja kaalutletud surve. Kõik majanduslikud ja poliitilised grupid on valmis oma eesmärkide nimel meie mõtlemist soovitud suunas juhtima. Eestkostjad võtavad endale õiguse kõigi nimel rääkida.

Metsaomanikele tehtav ajupesu kannab vaid üht eesmärki – müüge maha, teie mets mädaneb, meie teame ja oskame, teeme teie metsa korda, raiume maha. Jagatakse kõikvõimalikke soovitusi, mis lähtuvad vaid majanduslikest eesmärkidest. Keegi ei küsi, millisena sina, metsaomanik, ise sooviksid oma metsa tulevikus näha, milliseid väärtusi sa hindad.

Kuidas kõige selle keskel iseendaks jääda ja säilitada selge mõtlemisvõime?
Pärast pikemaid pühi ja seltskondlikku suhtlemist tasub jalad kõhu alt välja võtta ja minna metsa selgust saama, laiali lahutatud meeli koondama. Kõige parem on seda teha üksi ja vaikivatelt puudelt küsida.

Lumine talvepäev on vaikne, puud pehme lumevaiba all. Puud sisendavad rahu, lasevad mõtetel vabalt lennata. Ühtäkki oled tänulik ja õnnelik, et sul on olemas oma mets.

Uskuge, selginemine ja head mõtted ei jää metsas tulemata ning ajutiselt kõikuma löödud meelekindlus saab tuge.