Pildistasin täna seda tuules kukkunud mändi, millest eile jutt oli. Pärast lõikasin ta ümbert veel sarapuupõõsaid ja murdunud kaski vähemaks, et tüvele saega ligi pääseks.
Tööd tehes mõtlesin asjaoludele, mis kujundavad ühe maaomaniku metsa näo. Vääramatu jõud ehk tormid ja lume raskus avaldavad suhteliselt teisejärgulist mõju, suurem kaal on omaniku enda otsustel. Aga mitte ainult.
Kes kõik minu metsa näo kujundamisel veel rolli mängivad? Esiteks riik oma seadustega, metsaametnikud ja looduskaitsjad. Mäletan oma metsaomanikuks saamise algaastaid, kui metsaspetsialist (tol ajal keskkonnateenistuse piirkondlik ametimees) oli peaaegu ainuke nõuandja ja abiline, kui metsaomanikul oli soov oma metsas raiet teha või metsa istutada. Nõuande kvaliteet sõltus selle ametimehe pädevusest, kogemustest, kohalike olude tundmisest ja hoolivusest. Samas ka soovist reaalselt aidata, mitte formaalselt pabereid täita. Tunnustan siiani oma piirkonna metsaspetsialisti, kes leidis alati aega tulla metsa, et koos läbimõeldult otsuseid langetada. Olin tol ajal ise päris rumal ja nägin metsas ennekõike puitu, millest vaesel ajal saab natuke raha teenida. Olen lõpmata tänulik õpetuste ja nõuannete eest, et tähelepanu juhiti ka metsa laiematele väärtustele peale puidu. Omapäi oleksin palju suuremaid vigu ja valesid otsuseid teinud.
Praegu on nõuandjate ring hoopis avaramaks muutunud. Konsulente on igas maakonnas, kes valmis metsaomanikule appi tulema. Ma pole nende abi metsakasvatuse ja raie osas eriti kasutanud, sest keskkonnaameti mees on endiselt olemas ja pean teda kõige erapooletumaks nõuandjaks, kuigi tema ametiülesannete hulka enam metsas käimine ja nõu andmine ei kuulu, üksnes metsateatise seadusele vastavuse kontrollimine. Sellest on kahju.
Konsulentidega on üks imelik asi. Teatavasti on neil kvalifikatsiooni eksamid, samas pole tagatud pidev sissetulek (nagu riigiteenistujal), seetõttu tegutsevad nad enamasti ka erafirmas, sageli just metsa ülestöötamise ja müügiga tegelevates ettevõtetes. Nii võibki juhtuda, et nõuanne pole alati täiesti erapooletu, vaid suunatud puidu müügile läbi erametsanduse majandusliku koostöö või mõne muu seotud firma. Suhteliselt segane tundub olevat konsulenditeenuse riiklik rahastamine, ehkki metsaseaduse järgi olevat see üks metsaomanikele suunatud toetuse liik.
Natuke kaugem, aga samas äärmiselt oluline nõuanne tuleb metsakorraldajalt, kes metsa inventeerib ja majandamiskavasse soovitusi sisse kirjutab. On kahju, et lammutati riiklik metsakorralduse süsteem, mis toimis erapooletult, ainult metsanduse häid tavasid, teaduslikke soovitusi ja seadusi järgides. Riigi kulul sai iga metsakinnistu oma metsamajandamise soovitused. Praegu tellib metsaomanik inventeerija ise, maksab teenuse eest ja taotleb osa teenuse rahast toetuste kaudu tagasi. Sellega on saanud tööd üksjagu ametnikke ja rahastuse üks riiklik rahajagamise asutus – erametsakeskus. Eraettevõtjatena töötavad metsakorraldajad aga on sunnitud kuulama omaniku majanduslikke soove, vähem lähtuma oma ametialasest eetikast. Tellija maksab, seepärast ei saa metsakorraldaja käskida ega keelata, üksnes metsa kirjeldada ja „pehmeid“ soovitusi anda. Seadusejärgsetest keeldudest kinnipidamist jälgib keskkonnaametnik, kes võib metsateatisele mitte anda kõigile soovitud tegevustele lubavat kinnitust.
Minul on metsakorraldajaga väga vedanud, sest see mees ei vaata metsas vaid puude kõrgust, tihedust ja jämedust ega liida tihumeetrid kokku, vaid näeb ka okste vahele ja maapinnale. Mitmekülgse koolituse saanud metsakorraldajad oskavad metsast loodusväärtusi leida, pärandkultuuri hinnata ja kaitsealuseid liike märgata. Oleks selliseid rohkem!
Metsakorraldus on metsade seisundi hindamise, statistilise ülevaate saamise ja majanduslike otsuste vastuvõtmise alus. Seepärast on objektiivsed andmed olulised nii metsaomanikele kui ka riiklike arengukavade koostajatele.
Kokkuvõttes kujundab iga metsa näo siiski tema omanik ja see nägu sõltub omaniku oskusest nõuandjaid valida, ise teadmisi koguda ja nende abil kaugemasse tulevikku vaadata.
