Sellised käigud teevad südame soojaks. Noored puud uhkustavad, et vaata, kui suureks me vahepeal kasvanud oleme. Olen tänulik, et saatus on minu vastu helde olnud ning võimaldanud uue metsa tulemist näha.

Lugu pildil olevast noorest metsast on pikem ja keerulisem kui vaadates paistab. Mina mäletan aga täpselt.

Seal oli minu kodutalu üks ilusaim metsaosa, kus koos kuuskedega kasvas samapalju ka sihvakaid mände. Pildil olevast kohast aga käis 2001.a. juuli lõpus kümmekond minutit kestnud äikesetromb üle. Vahetult enne seda olime erametsaliidu komisjoniga talumetsamajandajate konkursi tarvis mu metsa vaatamas käinud.

Komisjon sõitis ära, mina aga jäin autoga tumeda äikesepilve ja sellega kaasneva meeletu tuulehoo alla. Kõuekõminat saatis murduvate puude ragin.

Halba aimates läksin järgmisel hommikul trombi laastamistööd vaatama. Parata polnud enam midagi, loodusjõu vastu ei saa ei inimene ega puu. Suured kuused ja männid olid nagu niidetult maas, osa koos juurtega heidetud, osa murtud.

Oli soe juulikuu lõpp ja pidin kiiresti saemehe leidma, kes murtud puid lõikama hakkaks. Kiire tegutsemine, tubli töömees ja koostöö metsafirmaga aitas materjali järjest ka ära müüa, sest soojal ajal oleks okaspuupalk riknenud. Kõrval riigimetsas olid tormikahjud hulga suuremad ja koristamine võttis aega.

Kohe järgmisel, 2002.a. kevadel, õnnestus mul kohalikult taimekasvatajalt osta 4000 kuuseistikut ning koos lähedal elava naise ja tema pojaga istutasime need tormist laastatud langile. Järgnes soe suvi ja kui istutatud taimi vaatama läksin, oli ehmatus suur. Osa kuusekesi olid kollased, hakkasid kuivama. Siis nägingi esmakordselt putukaid, kes isukalt taimekeste juurekaela ümbert koort sõid. Männikärsakad. Küsisin metsaspetsialistilt nõu, mida teha. Soovitas pritsida.

Ostsin mürgipritsi ja sain põllumeeste käest Decist. Tegin lahuse, roomasin mitu päeva langil, pritsisin kuusetaimede alumisi tüveosasid ja noppisin putukaid purki.

Kui palju istutatud taimedest hukkus, seda ma enam ei tea, kuid suurem osa jäi ellu. Käisin seal mitu korda kultuure hooldamas, hiljem lasin noorendiku hooldust juba õppinud metsamehel teha. Tema lõikas sealt ka kased välja. Ja õigesti tegi, sest istutatud kuuskede kõrvale tärkas seemnetest juurde veel looduslikke männi- ja kuusetaimi. Seda küllust saab nüüd ka pildilt näha.

Mets on minu vastu kogu aeg helde olnud. Ta märkab mu kohalolekut, jälgib mu töid ja tegemisi ning tasub siis kuhjaga. Olen aupaklik vana metsa vastu, sest tema oli ammu enne mind olemas, tahan näha noorte puude sirgumist ja armastan neid kõiki nagu oma lapsi.