Metsa värvid ja vanad sõbrad

Jõudumööda teen metsas hooldustöid, võtan võsa, niidan rohtu. Töö käigus juhtub nägema kõiksugu põnevaid asju. Ühe vana kõdunenud leparondi peal säras midagi väga värvilist ja ilusat. Roheline sammal ja oranžid seened. Vaatasin ja pildistasin, ei raatsinud puutuda. Selliste asjade pärast tasub looduses käia ja vaimustust tunda.

Nädalavahetusel käisin noorpõlve sõbrannal külas. Temagi on pärast mehe surma terve maja peale üksi jäänud ning temalgi lapsed oma peredega kaugemal. Pikkade aastate järel oli palju, millest rääkida. Koju jõudes tundsin, et 50 aastat pole meis, vaatamata erinevalt kulgenud eludele, midagi olulist muutnud, mõistame teineteist poolelt sõnalt. Täpselt nagu vanasti, kui noored, vabad ja muretud olime ning pisiasjadeni üksteist tundsime. Jäära-tüdrukud, nagu meie, on vastupidavad ja alalhoidlikud, ei looda võõrale abile, saavad hakkama, ei lase kõrvalistel oma elu juhtida ega õpetada, kuid võivad mingil hetkel plahvatada ja siis on jäära sarved teravad.

Erinevaid ameteid pidades, lapsi kasvatades ja hobidega tegeledes oleme targemaks saanud, raskustest läbi tulnud ja ellu jäänud. Meil kõigil on tekkinud elu jooksul uusi tuttavaid, vahel ka sõpru, kuid tõeliselt ustavaks jäävad ikkagi vaid mõned läbi-lõhki järeleproovitud vanad sõbrad.