Metsade vahel

Käin vähemalt korra aastas sellistes kohtades metsade vahel, kuhu ajab soov näha, kuidas need aastate jooksul muutuvad. Teine huvi on metsloomad ja linnud, kellest mitmeid olen pildil olevas inimtühjas piirkonnas erinevatel aegadel kohanud.

Sel korral leidsin eest killustikuga tugevdatud korraliku riigimetsatee ja hiljutise raie järgsed pooleldi äraviimata puiduvirnad, enamasti haavapuit, see odavam sortiment, mis lähebki viimasena. Ümberpööramise koht on kahe maakonna piiril, naabrite poole viib edasi pinnasetee, mida mööda olen varem jalgsi edasi läinud. Seekord seisin mõnda aega puiduvirnade juures, kust avanes ümbrusele avar vaade, sest varasemat lageraieala oli kuni teeni laiendatud ning teisel pool metsaäärt raadatud. Vist materjali ladustamiseks või mine tea mis eesmärgil.

Ilm oli tuuline ja ega sellisega pole suurt lootust kedagi liikumas või lendamas näha. Metsloom ootab vaikset ilma, et kuuleks. Suuremad röövlinnud, näiteks kotkad, viud ja kullid, aga hoiavad tuulega alla puude varju ega tõuse kõrgele liuglema.

Avatud autoaknale maandus aga üks pikkade sarvedega mardikas, pikkust paari sentimeetri jagu, sarved teist samapalju. Ju ta mõni sikk on, mõtlesin. Kus on puiduvirnad, seal on ikka kõiksugu tegelasi, keda koos palginottidega metsast välja tuuakse. Igaks juhuks proovisin ka pilte teha, et siis kodus sarvilist edasi uurida või targematelt ta nime küsida. Nüüdseks olen enamvähem kindla kinnituse saanud, et see tegelane oli suur õiesikk. Kaasa ma teda ei toonud, tõstsin siku akna vahelt ära ja panin metsateele maha.