Üle 40 aasta tagasi hakati meie kandi riigimetsas uusi sirgeid kraave kaevama ning mullavallid tasandati sihiteedeks. Tolleaegsed projekteerijad, töödejuhatajad ja masinamehed olid veendunud, et suurte masinatega kaevatud sügavad metsakuivenduskraavid toimivad tõhusamalt kui väikesed ojad, mis oli ka tõsi, kuid… Vanade looduslike ojade vooluteed lõigati läbi, risti ette tõsteti mullavall, mis pidi ühtlasi liikumistee ülesannet teenima.

Kui oli vähegi vihmasem suvi, kevadine sula või porine sügis, siis poleks tohtinud ühegi masinaga ojade ja sihi ristumiskohast läbi sõita. Aga ikka liiguti, jäädi sinna kinni ning tekitati sügavaid rööpaid, mis ei tahenenud isegi põuasel suvel. Oja tahtis oma harjumuspärast teed minna, kuid inimene oli tõkke ette ajanud.

Metsakuivendusega rajatud sihikraavid ei juhtinud kõrvalt tulevate ojade vett täies mahus ära, kraavid võisid ka ebapiisava languga kaevatud olla. Ojade äärde metsa tekkis üleujutatud kohti, kus kasvas roog ja puud kuivasid ära. Valesti tehtud maaparandust võiks võrrelda kobraste tegevusega.
Kuuldes, et RMK metsateede rekonstrueerimiseks on valmimas projekt, mis küll metsasihte ei hõlma, ainult peasihti, kus rekkad liiguvad, siis üritasin neile ka ojadest teada anda. Kolm lisatruupi, mis sihtide alla paigutada, päästaksid vanad ojad uuesti voolama ja sihiteed saaks kuivemaks. Näis, kas võtavad kuulda ja töösse.

Pilt on tehtud riigimetsa naabrusesse jäävas erametsas, kus üks kahest vanast ojast läbi voolab. Vett oli seal eelmisel nädalal küll vähevõitu, kuid ojakoht pole aastatega kuhugi kadunud. Ka minu metsas on üks lõik teisest ojast, kuid seal süvendati see maaparandustööde käigus enne jõkke suubumist ära ning kohta, kus süvendatud kraav vana talutee läbi lõikas, paigaldasin pärast maa tagasisaamist ise truubi. Seal uputust ei ole.