Metsaigatsus piinab.

Minust on saanud ehitustööde brigadir. Vahelduseks ka varustaja, transporditööline ja prahikoristaja. Kõiges selles pole minu jaoks midagi hingekosutavat. Olen justkui surutud pöörlevasse trumlisse, kust ei leia väljapääsu. Tahaks metsa ja meelepäraste asjade juurde.

Mõni helgem hetk selles virr-varris toob vaheldust. Maja taga metsas elavad oravad, kes satuvad vahel ka õue uudistama. Laiutavate okstega mägimännilt pääseb vupsti! katusele. Kõrgelt on hea inimeste askeldusi jälgida.

Pärastlõunal käisin korraks metsas ka. Viisin metsakeldri juurde kottidega liiva ja savi. Jälle vonkles teel priske rästik. Tänane elukas oli hästi vilgas ja kadus kiiresti rohu sisse.

Kiivitajad valvavad endiselt põllul poegi. Hiireviu passis jõe ääres oksal, aga nende lindude närvikava on nii hell, et piisab auto aeglustamisest, kui kohe on minek. Kahjuks pole viimasel ajal olnud aega õhtuti metsas käia. Siis näeks ja kuuleks rohkem. Pole sel aastal veel võsa-ritsiklinnu sirinat või hilisõhtul öösorri jorinat kuulma juhtunud.

Praegu, kui seda lugu lõpetan, krabistab vihm vastu uut aknalauda. Kas nüüd lõpuks kastab ka kuivanud maad, selgub hommikul.