Tõin taimeaiast istikud kohale ja panin veeloiku kosuma. Täna käisin narmasjuuri kärpimas. Olen igal aastal nii teinud. Istutuseelne paaripäevane seisvas vees ligunemine teeb taimedele üksnes head ja narmasjuurte kärpimine on kasvama minekuks samuti oluline. Nii ei saa juhtuda, et kõik pikad juured istutusauku ära ei mahu ja kuiva kätte võivad jääda.

Riigimetsas käib mitmendat päeva istutamine. Tänagi vuras mulle metsateel vastu maastur haagisega, kuhi taimekotte peal.

Iga metsaskäik lõpeb mul kindlasti ringivaatamisega ümbruskonnas. Heitsin pilgu eelmise aasta kevadel istutatud kuusetaimedele, aga päris lähedale ei saanud minna. Seal patseeris ringi üks sookure paar, ei hakanud segama. Pärast arvutist fotosid vaadates nägin, et üks kurgedest on vist üsna vana ja naljakalt suure nokaga lind. Minu meelest päris koleda välimusega. Aga partner teda ära ei põlanud ja nii nad kuusetaimede vahel kahekesi patseerisid. Ehk hakkavad lähikonnas pesitsema.

Aeg-ajalt näen üht üksikut sookurge, kes mitte väga kaugel sellest külast, kus talvitunud sookurg elas, põllul või pajupõõsaste vahel ringi kõnnib. Üks külamees väitis, et tema oli lindu ka lendamas näinud ning sel kurel olevat tiivasuled ebaühtlase pikkusega. Äkki ongi tema – nii tahaksin loota. Meie kurg oli talvel ju lausa iludus – graatsiline ja uhke. Talvitunud kurel ei olnud kevadeks ka punast pealage, sügisel veel natuke oli. Rändelt tulnud suguküpsetel sookurgedel on peanupud punased.

Aprillikuu Loodusesõbras oli minu jutustus sellest sookurest, kelle saatust ma külmadel talvekuudel siin jälgisin. See kurg kasvas mul südame külge ega taha siiani meelest minna. Nii ma otsingi sarnasust iga üksikuna liikuva sookurega.