Räägitakse, et august on kõige sobivam aeg istutatud noorte metsapuude hooldamiseks. Selleks ajaks on rohttaimede kasv peatumas ja võsa aastase kõrguse saavutanud. Linnukesedki ära pesitsenud ja pojad lendu läinud. Kes hooldust oma metsas ise teevad ja pind pole ülejõukäiv, siis ehk jõuabki augustiga ära teha. Neil, kes ise ei tee ja tellivad vilunud hooldaja (võsamehe), ei pruugi teda alati augustikuuks oma metsa saada. Kogenud metsahooldajatel (ja neid palju polegi) on tööjärg pikaks ajaks ette planeeritud.

Mina olen alates 1999. aastast kuni 2013.-ni kõik kultuuride hooldused väiksema ja kergema HQ 325 ja 323 kettaga ise teinud. Noorendike hooldust olen hiljem lasknud kogenud töömehel teha, sest siis on vaja juba võimsamat võsasaagi, millega töötamine on naisterahva jaoks liig.

Pildil oleva, hiljuti hooldatud kuusekultuuri leidsin metsateedel ringi sõites ühelt eramaalt riigimetsa kõrval. Ma ei tea, kellele see maa kuulub ja lank, kuhu need taimed istutati, pole samuti kuigi suur. Selleaastased kasvud on pikad. Jahedavõitu kevad ja suve esimene pool on kuuskedele meelepärane olnud.

Seda hooldatud kultuuri vaadates tiksus peas meeldetuletus, et aeg on ka oma metsas kevadel istutatud taimi rohust ja võsast päästma asuda. Olengi selle töö planeerinud augustikuusse, kuid siiani on muud asjad vahele tulnud. Ega neid taimi, võrreldes kunagiste aegadega, sel korral kuigi palju hooldada pole ka.

Esmaspäeval tõstsin pärast paarinädalast pausi lõikuri taas autosse ja käisin kodumetsas radasid niitmas. Kuusekultuurini veel ei jõudnud. Ega pikalt tööd teha ei kannata, sest selja tugivööle vaatamata läheb paari-kolme tunniga valu nii tugevaks, et peaks kusagile siruli heitma. Tulebki koju minna. Järgmisel päeval kannatab jälle sutsuke põristada, kasvõi paar-kolm paagitäit, asi seegi. Tagantjärele meenutan, et 2000ndate esimeses pooles kütsin mõnel päeval järjest 5-6 paagitäit läbi – olid ajad…