Metsamaterjali müügist praktilise pilguga
Ütlen kohe ette, et pildil olevad kasepakud pole pärit minu metsast, vaid naabrite omast, kust nädala lõpuks materjal metsatee äärde välja toodi. Minul nii suurt kogust kasepakku müüki minemas polnud, ainult natuke oli.
Nüüd tagantjärele, kui olen vahepeal end puidu turustamisega kurssi üritanud viia, võin teha väikeomaniku vaatevinklist mõningasi kokkuvõtteid.
Pildi ja kasepakkude juurde tagasi tulles võin öelda, et see sortiment ongi kõige kallim, mis segametsast annab välja lõigata. Muidugi peab kask parajalt jäme ja sirge olema, et hinnalist pakku üldse lõigata annaks.
Jämedast ja sirgest männipalgist on vahel huvitatud palkmajade valmistajad. Nemad eelistavad käsitsi langetatud puud, kuhu harvester pole oma täkkeid toksinud. Sellise palgi eest, mida tellija soovi kohaselt isegi üle 8 meetri pikkusteks lõigatakse, makstakse ka paremat hinda.
Standardsete pikkuse järgi lõigatud kuuse- ja männipalk lähevad suurtele puidutööstustele ja selliste koormate kohta käib ütlus, et kui mõni protsent koormast praagiks pole hinnatud, siis on midagi valesti. Vana metsa puhul peab jälgima, et tüükapoolne läbimõõt ei ületaks 50 või 55 cm (kui mu mälu ei peta). Seevastu peeneid kaikaid, läbimõõduga 12-13 cm, ostetakse edukalt. Ise muidugi imestan, et mida küll tööstuses sellistest lattidest saetakse. Küllap liimitakse liistud pärast kokku ja tehakse puitdetaile, kus liimi sama palju kui puitu ennast.
Paberipuiduga on lood kesised. Kel pikaajalised lepingud, need ikka saavad turustada. Erametsaomanikel, kel suuri koguseid tulemas pole, tuleb okaspuu ladvad ja riketega tüükaotsad küttepuu hulka panna. Kasepaberipuitu mingil määral siiski müüa õnnestub, kui leidub vahendaja, kes su oma hõlma alla võtab.
Haavaga mul kogemus puudub, seda mu metsas praktiliselt pole. Keeruline on leida ka sanglepa paku ostjat. Isegi suuremad metsaomanikud ei sorteeri enam sanglepapakku eraldi, vaid kõik läheb küttesse. Hind madal, ei tasuvat sorteerida. Siin õuedest mööda sõites näen tõepoolest, et majaomanikud on ostnud koormate kaupa ilusat sangleppa küttepuudeks.
Minul õnnestus siiski leida üks väiksem saeveski, kus haava saagimise kõrval vähesel määral ka sanglepatooteid valmistatakse. Ostuhind on müüja jaoks loomulikult kesine, kuid ikkagi kõrgem kui küttepuul. Pealegi oli minu langil saemees nagunii sanglepa paku eraldi välja valinud ja järganud, seepärast pidasin patuasjaks platsile valmis veetud pakuhunnikut küttepuudeks tükeldada. Lõpuks õnnestuski sanglepapaku müük ise korraldada.
Kokkuvõtteks tahan öelda, et erametsaomanike liitumine ühistutesse annab võimaluse ka väiksemate puidukogustega suurte metsafirmade ja RMK poolt hõivatud turule pääseda. Nii tegin ka mina. Ühinenud Metsaomanike (ÜMO) ühingul, kel on puidu turustamiseks (müügiks) olemas lepingud, on metsaomanikega suhtlemiseks ja puidumüügi korraldamiseks palgatud asjalik metsameister. Müüdavalt puidukoguselt maksab metsaomanik väikese protsendi metsaühingule ning kogu paberimajandus ja transport saab korraldatud. Minu kogemus näitab, et omanikule antakse täpne ülevaade viidud puidukogustest ning raha laekub samuti kiiresti. Julgen teistelegi soovitada, eriti kui iseseisvalt turu leidmisega kiputakse jänni jääma. Mina ei julgeks riskida tundmatute vahendajatega, igal juhul on usaldusväärsem ja läbipaistvam puidu ühismüük metsaühistu kaudu.
Ja lõpetuseks: loomulikult ei tohi metsamüüja unustada, et müügile järgneva kvartali 10-ndaks kuupäevaks tuleb andmed (nii tihumeetrid kui saadud rahasumma) maksuametile vastava vormi kaudu esitada, et saaks ikka korraliku kodanikuna pärast riigieelarvesse makse maksta. Kui tagastatud maa koos metsaga maha müüa, nagu paljud teevad, siis riigimaksu ei maksa. Vaat siia ongi peidetud seadusandja poolt põlisrahva-vaenulik konks, miks paljud Eestimaa metsaomanikud oma maad-metsad suurfirmadele või välismaalastele maha müüvad.
