Endiselt on ilm pime ja niiske, pole päikest ega valgust isegi südapäeval. Lootsin kodumetsas leida märke, mis näitaks, et elu metsas pole lõplikult välja surnud.

Kui läbi noorendiku vanametsa jõudsin, paistis seal midagi helendamas. Põder oli kuuske koorimas käinud. Muidu ikka tulevad vastu kevadet, kui koor lahti, aga need kraapsud olid värsked.

Uurisin veel ümbrust, vaatasin veega ujutatud metsaalust ja ukerdasin sealt kõrgemale, kus vanade puude all kasvavad kollad. Üritasin ka pilte teha, valgust aga polnud ollagi. Üks kirjurähn andis teada, et see siin on tema mets. Asusin tagasiteele.

Kui tuldud rajale välja jõudsin, nägin värskeid põdrajälgi. Loom oli läinud sinnapoole kust mina varem tulin ja kuhu nüüd tagasi liikusin.

Jäljed tegid mind tähelepanelikuks ning aimasin, et põder oli mind sealtmaalt alates jälginud, kui ma kooritud puu avastasin. Nähes, et ma kõrvale pööran ja kaugemale edasi liigun, astus tema minu tuldud rajale. Mingis kohas jäljed kadusid, loom oli uuesti kuusiku vahele pööranud.

Tean kindlalt, et kui ma metsa tulin, siis põdrajälgi rajal polnud, tagasiteel juba olid. Mitte just väga suured, pigem mullika omad. Jäin rajale ootama, ehk ilmub põder kusagilt nähtavale või kuulen vähemalt mõnd oksapraksu.

Mõne aja pärast tulid tihased, tiirutasid puude vahel, uurisid ja lendasid eemale. Põder jäi nägemata ja talvepäev muutus veelgi hallimaks.

Niisiis tuleb kannatlik olla ja päeva pikenemist oodata. Nüüd vähemalt tean, et pärast jahihooaja lõppu on mõni loom metsas endiselt alles. Suur pull, 5+5 sarvedega loom, langes esimestel jahinädalatel. Tema oli see, kes minu metsas liikudes end mitu aastat peremehena tundis. Nüüd on järg nooremate käes.