Metsast mälupilte otsimas
Mind hakkasid õhtuti magama heites kummitama vanad mälupildid lapsepõlveaegsest metsateest, mis viis heinamaaküünini ja sealt edasi järgmisse tallu, kus mu ema oli sündinud. Üldjoontes ma metsas käies neid kohti teadsin, nüüd võtsin kätte ja uurisin lähemalt.
Maastik on sõjajärgsest ajast tänaseni väga palju muutunud, millest kõige suurema pöörde tegi maaparandus 70-ndate alguses. Endiste teeradade, kiviaedade, põllusiilude, karjamaade ja ehitiste otsimisel on mingil määral abiks ajaloolised kaardid, kuid kõige eredamalt püsivad siiski meeles lapseeast jäänud mälupildid. Need pärinevad sõja lõpu ja kolhooside loomise vahepealt, kui olin umbes 5-aastane.
Maaparandus kaotas kolhoosiajal kõik endised põllukraavid ja kiviaiad, tegi põlluks tükikese metsamaad ning kuivendas loodusliku heinamaa. Just sinna, metsa ja vastse põllu piirile jäi ka kunagine küüniase. Nüüd otsima minnes olidki pidepunktiks heinaküüni vundamendikivid ning kujutlus teerajast, mis kulges üle küngaste ja lohkude. Lapsemälus seisis, et tee ääres olid kahel pool põõsad, sekka kaski ja kuuski. Ühel künkal olid lamedad kivid ja nende vahel õitsesid suvel kassikäpad. Lohus oli jaanililli ja kullerkuppe.
See küngaste ja lohkude jutt on meie kandi lauskmaal hoopis teise tähendusega kui Lõuna-Eestis või mõnes muus „mägises“ paigas Eestimaal. Vaatasin kaardilt kõrguspunkte ning minu mainitud küngaste ja lohkude kõrguste vahe jääb alla 2 meetri. Aga kui hobuse ja reega sai talvel küünis heinte järel käidud, siis jäi meelde, et künkast alla libises regi ikka suure hooga, kõrgel heinakoorma otsas tundus see eriti mõnus.
Leidsingi üles tolle kõrgema koha metsa sees, millest eespool jutt käis. Mul on kusagilt meelde jäänud, et seal, kus on hobutee olnud, sinna puud kasvada ei taha. Nüüd tundub, et kahes küljes ongi needsamad küpses eas kuused ja kased, mis mu lapsemälus põõsakõrgused võisid olla, ning nende vahel lage rajakoht, mis viis kivikuhilani metsaserval. Mäletan, et heinaküün oligi kividele ehitatud, külgedel kahel pool väravad, kust hobusega sisse-välja sai sõita ning mõlemal pool kividele toetuval laudadest alusel heinavirnad. Tean ka seda, et sõja järel peitsid selles küünis põranda all end mõned metsavennad või rindelt põgenejad. Lapsele neist asjust siis ei räägitud ja kui hilisemas eas sõjalugude vastu huvi tärkas, polnud enam kelleltki küsida.
Laupäeval on 1949.a. märtsiküüditamise aastapäev. See päev muutis maal tervete külade ja muretute talulaste elu. Suured talud olid pererahvast tühjaks jäänud, asemele pandi juhuasukad, vara tassiti laiali, loomad aeti kolhoosilauta kokku. Kevadeks enam heina või põhku anda polnud ning lehmadele söödeti kuuseoksi, et hing sisse jääks. Ja lehmad sõidki, ise nägin.
Meie vana heinaküün jäi tühjaks ning vajus aastate pärast kokku. Muutus ka maastik, nii et minu sünnitalus on praegu metsamaad rohkem kui seda taluajal oli. Maaparandus jättis osa väiksemaid põllusiile ja heinamaid suurest massiivist välja ning sinna kasvas mets peale. Et talu ja metsade lood unustusse ei vaoks, tuleb ka oma noorusaja mälupilte järeltulijatele jagada. Põlvest põlve kantuna elavad maa-eestlaste pärimuslood edasi.
