Paar päeva tagasi küpses plaan pääseda siit kaugemale, mere äärde. Niitmistöö pikas rohus ja võsas muutub aja jooksul tüütavaks ja käib seljale. Merega aga seonduvad avarus, vaated ja muidugi linnud. Praegu on rände aeg ja kogunetakse rannikualadele, kus värvulised nuumavad end enne pikka teekonda roostikus lehetäide ja putukatega. Sookured, haigrud ja veelinnud leiavad madalast veest rikkalikult toitu.
Rannaniidu rõngastusjaamas on mul sõbrad ees ja nii kasutan igal aastal augustikuus võimalust õppida tundma uusi linnuliike ja nautida merevaateid. Minust pole juba ammu olnud rannaliival rahvahulkade seltsis peesitajat. Mitte et mulle päike ja merevesi ei meeldiks, vaid eelistan rahu ja üksildasi paiku.
Lühidalt ka linnuliikudest, keda õnnestus näha. Kõige arvukamalt liigub roolinde: kõrkja-, tiigi-, soo- ja mõni üksik rästas-roolind. Õnnestus näha ka jäälinnu rõngastamist. Õhtuks saabuvad roostikku suitsupääsukesed. Rannaniidu kividel võib näha kivitäkse. Päeva lõpus tulevad suurtes parvedes kuldnokad.
Laidudel konutavad kormoranid, liivaribadel puhkavad kiivitajad, madalas vees solistavad haigrud. Roostik sahiseb, lõhnab muda järele. Roostiku kohal teeb luurelendu roo-loorkull. Aeg-ajalt lendavad üle pardid või häälitsevad kajakad. Kui miski on toiduotsijate rahu rikkunud, kerkib roostiku vahelistest sonnidest üles parv valgeid hõbehaigruid. Õnnestus neid loendada kokku 94. Alles mõni aasta tagasi olid need linnud Eestis haruldased. Nüüd on hõbehaigruid Tartumaal ka pesitsemas nähtud. Rannakividel võib näha sookurgi ja puhkavat merikotkast. Rannaniit elab rahulikku elu koos veisekarjade, erinevat liiki kiilide ja liblikatega. Mõnus ja rahulik.
Päev oli loojunud, meri väreles kerges tuules ja läänetaevasse tõusis noorkuu. Üksik hiline lind suundus ööbimispaika. Oli minulgi aeg lahkuda.
