Olen hakanud seda metsatee ehitamist nimetama vaat et elutööks. Aeglaselt ja rängalt edenev kivide ladumine pole sugugi naljaasi ja ega see traktoristile, kes põllult neid korjatud kive mulle kohale toimetab, eriti ei meeldi kah, sest vana Belarusi käruga tuleb üsna pikk maa tagurpidi sõita, teisiti pole üldse võimalik. Hea, et saab vähemalt mu eesmärgist aru, kuigi ütleb, et laaduriga kivihunnikust tuues saaks kiiremini.
Kindlasti oleks laaduriga kergem, kuid kas ka kiiremini teostatav, vaevalt. Maha puistatud kivikoorem tuleb käsitsi laiali laduda nii või teisiti. Nüüd saan otse põllult korjatud kividele otstarbeka kasutuse, teiseks on laadur pidevalt muude farmitöödega kinni ning kolmandaks asub kivihunnik keset ristikheinapõldu, millest üle sõitmine oleks praegu patutegu. Tuleb oodata esimene niide ära, alles siis sobiks üle põllu sõita. Aeg aga läheb ja ega vihmadki tulemata jää. Siis muutub praeguseks tahenenud pinnas uuesti pehmeks.
Pool tööd on veel ees, õnneks kivikorjamist vajavaid värskelt külvatud heinapõlde leidub läheduses ka järgmiseks nädalaks.
Panin tähele, et keegi blogilugejatest kommenteeris, et Leili, sa oled lollakas. Ise arvan, et mitte ainult lollakas, vaid kange ja jäärapäine pealekauba. Ka sedasama rööbaste käsitsi täitmist ju normaalne (kaalutlev, tark) inimene vabatahtlikult ette ei võtaks, jääks looduse abile lootma.
Nii ma siis kodumetsas nende kivide veeretamise ja tõstmisega rassin, et järeltulijad mind needma ei hakkaks. Natuke iseenda südamerahu pärast ka. Seepärast olengi hakanud kiviteed oma järjekordseks elutööks nimetama. Esikohal seisab muidugi laste ellusaatmine, teisel-kolmandal kohal vast metsakasvatus ja metsahooldus ning nüüd lisandumas ka kivist metsatee ladumine. Kõik need nõuavad pingutust ja eneseületamist, samas annavad elatud elule mõtte.
