Naabrimees tuli appi ja hakkasime jõe kaldalt ülekasvanud leppi teiste puude vahelt välja võtma. Lisaks seisid seal mitu aastat püsti neli kuivanud suurt haaba, mida koprad olid üritanud jõkke langetada, kuid millegipärast oli töö pooleli jäänud. Puud jäid püsti ja kuivasid ära. Neist saab suurepäraseid küttepuid.

Minu ülesandeks oli pargiilmeliselt kaldapealselt suurte puude (tammed, saared, kased, mõned kuused ja sarapuupõõsad) alt võsa niitmine. Oksad peame samuti kohapeal ära põletama, sest need rikuksid niidetud jõeaasa ja kaldapealse korrastatud ilmet.

Metsasiht pole praegu kõige parema kandvusega, seepärast on targem jupid kohapeal halgudeks lõhkuda ja alles esimeste külmadega välja vedada.

Olin tükk aega kahevahel, enne kui selle raieotsuse vastu võtsin. Nimelt rikub igasugune korrastamine, mis inimloomule paraku omane on, tegelikult looduslikku mitmekesisust ja liikide elupaiku. Samas oli kiusatus siiski väike metsaribake jõe ääres värskemaks ja elujõulisemaks muuta. Teisalt oli ka oht, et ülekasvanud lepad kukuvad vanadusest otse jõkke ja lisaks kopratammidele tekitavad uusi ummistusi. Suvel, kui veeseis on madal, meeldib jões toitumas käia haigrutel ja ka must-.toonekurge olen seal näinud. Suured linnud aga vajavad avarust, kust saaks ohu korral lendu tõusta. Risustatud jõgi ja vee kohale kooldunud puud seda ei võimalda.

Teisalt leidsin oma otsusele õigustuse veel seeläbi, et kohe kõrval on piisavalt vanemat ja vähem hooldatud metsa, rohkelt sarapuupõõsaid ning ka kuivanud puuronte. Kõik need pakuvad võimalusi nii rähnidele, kakkudele kui väiksematele lindudele pesapaiku ja varjumiskohti leida.

Metsatöö kõrval on tükk tegemist ka muude metsaandide varumisega. Ma pole ise peale paari käigu korralikult seenele saanudki, kuid linnast maale puhkusele tulnud poeg oma kaasaga tassisid paari retkega koju kätte nii palju seeni, et saagist jätkub meile kõigile nii purki kui pannile.