Metsast mõtlemine tekitab juba enne metsa jõudmist mõnusa tunde, umbes nii kirjutab Valdur Mikita metsainimestest. Seaksin ka ennast nende hulka, sest täpselt nii ma tunnen veel enne, kui olen sammud üle põllu metsa suunas seadnud. Tuttavad kuuseladvad silmapiiri kohal, kraavi taga paistmas vana kase korpas tüvi ning teiselpool vastu valgust punakaskuldselt särav männikoor.
Kirjutan praegu neid ridu ja pilt kirjeldatust on aastate jooksul ajju salvestunud. Kui edasi sobrada, jõuaksin üksikasjadeni: hiireviu pesa kasel, valgejänes lumeta talvel puu taga kössitamas, enda arvates nähtamatu, laanepüü tibud metsa all laiali rohu sisse peitu pugemas, lepa koorelõhes surnuks külmunud puukoristaja, võiseened sambla sees ja põdrakraapsud noortel mändidel. Lisaks võiks sinililledest, kiviaedadest, kuklasepesadest ja näsiniinest veel lugusid pajatada. Kõik on silmade kaudu mälusoppidesse talletatud.
Peale metsa mahuvad sinna veel pildid oma lapsepõlvekodust ja emast, hiljem ka oma poegadest nende lapsepõlvea’ast kuni kodust lahkumiseni. Ja muidugi mu viimaste aastate parimast sõbrast, kass Krissust, kelle karva siledust mäletavad mu peod praegugi, poolteist aastat pärast tema surma.
Mets on jäänud, kohati vana ja muutumatu, mõnes kohas noor ja iga aastaga suurem. Inimesed mu ümber muutuvad, paljud olulised on jäädavalt läinud. Lastel on oma elu ja pered ning nendega koos ei saa kuigi sageli olla. Nii leian end jälle tuttavas metsas tuttavate puude juures seismas. Nemad ongi praegu mu pere, mu sõbrad. Nende juures mõtlen oma mõtted selgeks ning tulen puhta ja tervemana koju tagasi.
Olen oma poegadele öelnud, et kui ma nii vanaks jään, et ei jõua omal jalal enam metsa minna, kuid silmad veel ühtteist seletavad ja kõrvad kuulevad, siis viige mind vahel mu tuttavatesse kohtadesse, et saaksin metsa lõhna tunda ja helisid kuulata. Küll nad viivad.
