Metsatiigist ei kao vesi ka kuival ajal

Rookisin metsatiigi kaldad võsast puhtaks, sest arvasin, et nii saab etem. Eelmisel aastal jäi see töö tegemata ja selle võrra olid pajud-lepad juba jämedamad. Ega ma neist seal muudmoodi lahti saagi, muudkui tuleb järjekindlalt maha lõigata.

Tiik sai umbes 10 aastat tagasi kaevatud kohta, kus aastaringselt oli vesi maapeal ja seal sees pajupõõsad. See oli osa kunagisest karjamaast, kuhu nüüdseks on mets peale kasvanud. Esialgu ikka hall lepp ning seejärel nende vahele juba kuused. Nagu eelmises loos kirjutasin – kuused vallutavad lõpuks mu kodumetsa.

Tiigi kohta tean lisada, et see asub veesoonel, mis kulgeb mu lapsepõlvekodu õuelt kuni metsani. Kõik kolm kaevu, mida taluajal veevõtuks kasutati, paiknesid ühel sirgel: kooguga õuekaev, pumbaga kaev laudaköögis ja teine kooguga kaev karjaaias loomade jootmiseks, mille järel veel savine tiik kaanidega, kust vesi kunagi päriselt ära ei kadunud. Maaparandusega aeti karjaaia kaev kive täis ning kaanitiik täideti pinnasega. Nüüd on seal tasane põld.

Kuid minu poolt kaevata lastud tiigis ei kao samuti vesi ka kuival ajal kuhugi, märjal ajal aga ulatub kaldaäärteni. Olin tol korral, kui ekskavaator seda tiiki kaevas, ise kohal ja nägin, kuidas ühel hetkel hakkas maa seest vesi vulisedes ülespoole pressima ja täitis kiiresti kogu süvendi. See koht asub pildile vaadates ees vasakul pool servas, kus veetaimi ei kasva ja taevas vastu peegeldub. Sügavamaks ei lasknud enam kaevata, äkki oleks ilmaasjata vett raisanud. Korraks käis mõte peast läbi, et kui vee juurdevool ei peaks peatuma, siis tuleb kaevata väljavoolukraav tiigist põlluäärse piirdekraavini. Õnneks nii ei juhtunud. Teises otsas, kus hundinuiad end sisse seadnud on, suubub metsa poolt tiiki väike kraavinire. See aga on hetkel täiesti kuiv. Ka mets on kuiv, kuni sügisvihmad sellele idüllile kord lõpu teevad.