Kuni 2013.aasta lõpuni kehtib veel senine metsanduslike toetuste süsteem, kuhu kuuluvad ka Euroopa Liidu metsatoetused, mida rahastatakse Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist. Käimas on järgmise perioodi 2014-2020 arengukava arutelud ja ettepanekute tegemine, millega Eestis soovitakse vähendada metsanduse rahastamist. Põllumajandusministeerium taotleb metsatoetuste arvelt rohkem vahendeid põllumajandustootmisse.
Raha jagamine, selle olemasolu või vähesus tekitab alati pingeid. Kas on tulemas metsaomanike ja põllumeeste vahelise vaenu õhutamise ajastu? Kumb on rohkem maamees ja kes annab suurema panuse maaelu arengusse? Talumetsaomanik kuulub kindlasti nende hulka.
Milliseid tegevusi või loodusväärtuste hoidmist on metsaomanikele nimetatud meetme kaudu siiani toetatud:
Natura 2000 metsa säilitamist, noore metsa hooldamist, metsatarvikute ja töövahendite soetamist, metsakahjustuste taastamist ning metsatulekahjude ennetamist.
Mul pole andmeid, kui suures mahus neile tegevustele kokku toetusraha kulub (seda teab Erametsakeskus ja PRIA), sest olen tavaline erametsaomanik ega peagi kõiki üleriigilisi rahanumbreid teadma. Vajalikul määral olen siiski kursis tegevustega, millele ise toetust olen taotlenud (noorendike hooldus, võsalõikurid).
Ma ei tea, mis on järgmiseks maaelu arenguperioodiks kavandatud muudatuste tagamaad, kuid ilmselgelt on tunda suurtootjate survet ja lobitööd, et põllumajandusse rohkem toetusi saada. Peetakse vajalikuks see võtta metsanduselt. Ja just nn. passiivsete toetuste, nagu Natura metsad ja loodushoid, arvelt.
Kas pole mitte nii, et enne Euroopa Liiduga liitumist püüti meil iga hinna eest leida hulganisti Natura alasid, et olla kaitstavate maastike poolest suures liidus esirinnas. Kohati käis Natura valik poolsalaja, omanik sai sellest teada alles tagantjärele. Lõpuks jõuti niikaugele, et maaomanikele hakati kaitse alla võetud maade eest eelnimetatud Euroopa Liidu fondi rahast ka Natura toetust maksma. Eks asjaosalised tea paremini seda bürokraatiat piiride märkimisel ja toetuse taotluste vormistamisel. Minul Natura metsa ei ole. Küll on mul vääriselupaigad ja kaitsealuste kotkaste püsielupaigad.
Vääriselupaikade säilitamist toetab Eesti riik. Põhimõtteliselt sarnaneb see Naturaga, vahe on ainult tähtajaliselt sõlmitud lepingus ega pea igal aastal taotlust uuesti vormistama. Samas võiks rahastamine tulla hoopis Euroopast, looduse mitmekesisuse hoidmise eest mitte üksnes kohalikus, vaid laiemas tähenduses.
Väljaspool Natura alasid, tulundusmetsades paiknevad püsielupaigad, näiteks kotka või must-toonekure pesad, mida ümbritsevad rangelt kaitstavad sihtkaitsevööndid, ei kuulu siiani ühegi toetusliigi alla. Metsaomanik on pidanud looduskaitseliste piirangutega ilma hüvitist saamata leppima. Õnneks paljud, sh. ka mina, olen seda loodusesõbrana vastutustundlikult ka teinud. Aga on teistsuguseid näiteid ja nende läbi kannatab nii meie oma kui ka Euroopa elurikkus.
Kui üldse on vaja euroopa rahasid mingil moel ümber tõsta, siis metsatoetuste alt võiks ära jääda igasuguste ulukiaedade rajamine (praegu toetus 3,2 eur/jm ehk 3200 eur/km), mis risustavad metsamaastikke ja ulukite peletamise asemel on aias võimalik hoopis ulukeid jahipidamise eesmärgil kinni hoida. See muidugi on minupoolne mõttevälgatus, mis suuromanike keskse jahiseaduse jõustumise järel võib päris reaalseks osutuda.
Metsadesse on sama toetusmeetme raames rajatud ka nn. suitsemiskohti, mis näevad uutena küll kenad välja koos sinna kaevatud tiikide, katusealuste ja grillimiskohtadega, kuid mõnes paigas on need kujunenud läbu ja pidutsemise platsideks. Vajadus neid juurde ehitada peaks ümber olema – kes tegi, on hästi, ning olgu omanikel edaspidi jõudu platse ka metsas matkajate ja marjuliste-seeneliste tarvis koristada ja tervena hoida.
Sellised mõtted siis enne metsatoetuste kärpimist. Kunagi tuleb nagunii aeg, mil toetused kaovad täielikult ja siis peab igaüks ilma kõrvalise abita hakkama saama.
