Kui eelmises postituses kirjutasin erametsaliidust, siis ilma harudeta ehk ühistuteta, poleks see puu elujõuline. Nimelt koosneb esindusorganisatsioon Eesti Erametsaliit temasse koondunud kohalikest metsaühistutest või -seltsidest, keda kokku on 32. Peale nende on veel nn. sõltumatud ühingud, kokku 15, kes pole erametsaliiduga liitunud või on mingil ajal erimeelsuste pärast sellest välja astunud.
Metsaühistutesse koondunud liikmetele kuulub ligemale 300 000 ha metsamaad (erametsi kokku ca 950 000 ha), seega arvestatav osa kogupindalast. Seevastu ei saa kiidelda ühistutega liitunud liikmetega - metsaomanike üldarvust umbes 4,5%.
Kuidas siis nii vähe liikmeid, aga nii suur pindala? Järeldus saab olla vaid üks – metsaühistutesse kuuluvad suured metsafirmad ja füüsilised isikud, kel on keskmisest suurem maaomand. Väikemetsaomanikud pole pidanud metsaühistut endale vajalikuks. Eestlane toimib üldjuhul päris ratsionaalselt: kui kusagile astumisest kasu pole loota, siis ei astu mitte.
Minule meeldib eluga kursis olla ja infoallikatele võimalikult lähedale pääseda. Meeldib ka ühtviisi mõtlevate inimeste seltskond, ehkki metsarahva seas oleks seda naiivne loota. Siiski on kasulik teada, mida mõtlevad need, kelle arusaamad sinu omadega kokku ei lähe. See hoiatab, teeb ettevaatlikuks ja võimaldab oma positsioone võtta.
Kui meie siin 2004.a. oma metsaühingu lõime, oli liitujaid kusagil 15 ringis , kõik tundsid kõiki ja istuma mahtusime ühe liikme juures nõupidamiste laua taha ära. Nüüd on liikmeid üle 100 ja koosolekule sõidame linna renditud saali. Ma ei tunne seal enam suurt kedagi peale algatajaliikmete. Uued noored siledad mehed olevat rootsi pensionifondide kohapealsed tegevjuhid või suurte metsafirmade asjamehed.
Tulevik pidavat kuuluma ainult suurtele metsaühistutele, millel liikmeid 500. Vastasel korral Erametsakeskus (sihtasutus keskkonnaministeeriumi haldusalas) ühistuid enam rahaliselt ei toeta. Rahata aga pole võimalik rentida asjaajajale nurka kontorilaua taga, hankida sidevahendeid või arvuteid, mis ühistul oma liikmetega suhtlemiseks on hädavajalik. Oma liikmemaksudest ei piisa, sest ühistu peab maksu tasuma ka katusorganisatsioonile ehk erametsaliidule.
Nii ongi läinud lahti metsaühistute ühinemispaanika. Küllap on oma osa ka tugiisikute süsteemi kadumisel ning aktiivsed, metsandusliku haridusega, tööta jäänud inimesed otsivad suurtes ühistutes sobivat ametit.
Mina igatsen taga neid „pehmete“ väärtuste aegu, mil 20-30 liikmeliste gruppidena sai käidud metsas praktilistel õppepäevadel. Mulle jäi väheks oma ühistus peetud õppustest, sõitsin ka naabermaakondadesse, kui seal metsades midagi praktilist ja huvitavat tehti. Käisin korduvalt Sakala ühistus, samuti Viljandimaal, Põlvamaal ja Järvamaal.
Kui tulevikus võetakse selline suund, et kõik metsaomanike tegevused, nagu puidu varumine, taimede hankimine ja metsamajandamistööd hakkavadki ühistute abil käima või kui ühistud paisutatakse nii suureks, et inimesed üksteist ei tunne, siis kaob minul kooskäimise vajadus ja huvi ära. Vaat, mis juhtus metskondade liitmisel, kui kohalikud metsnikud saadeti paar maakonda kaugemale ja kolmandast kandist suunati tema asemele võõras. Et keegi kedagi ei tunneks ja mingit „oma metsa“ nostalgiat või kogukonda ei tekiks.
Kui metsaomanik oma metsaga sõber olla ei või, seal ise tööd teha või üle-kraavi naabrile „jõudu!“ hõigata ei saa, siis on asi puhta kihva keeratud. Suurusehullusest ei sünni midagi head.
