Praegu on kitsed metsast välja tulnud ja kari (3+5) käib peaaegu iga päev koristatud talinisu kõrrepõllul toitumas. Samas kohas olid nad ka eelmisel sügisel ja talvel, kui orast sõid. Ega kauaks seda rõõmu neil ilmselt pole, sest künnijärg hakkab ka sellele põllule jõudma.


Kaheksa looma hulgas nägin kaht pulksarvedega sokupoissi, vist eelmise aasta talled. Tänavuste tallede sootunnused pole kaugelt nähtavad, kuid emaste ülekaal on karja sees siiski valitsev. Üks uhkete sarvedega sokk on vahepeal kaotsi läinud, teda nägin viimati kevade poole. Äkki võtsid jahimehed selle tubli soojätkaja ära, oleks kahju küll.

Metskitsi näen vahetevahel ka mujal, näiteks ühel suurel ja seni koristamata rukki väljal, kõrvad ja sarved vaevu vilja seest paistmas.

Jahimehed kütivad praegu rohkem metssigu, keda on piisavalt. Metskitsedel lastakse vahepealsest mõõnaajast taastuda. Eelmisel nädalal kuulsin, et õhtuse varitsuse ajal, kui seakari lagedale ilmus, jäi üks teistest eraldi hoidev siga kirbule ja oh imet! – tal jooksis ümber kari tillukesi vöödilisi põrsaid, väiksed kui rotid, aimatavad vaid rohu liikumise järgi. Jahimees tänas õnne, et asi kahtlane tundus ja jättis päästikule vajutamata. Tavaliselt sünnivad põrsad ikka kevadel varakult ja kosuvad suvega noorteks kesikuteks, kuid selle emisega läks küll midagi valesti. Ebatõenäoline, et tema põrsad jõuavad sel määral kosuda, et suudaksid talve üle elada. Selliseid nopivad isegi rebased, ilvese või hundi suutäiest rääkimata.