Ka metsas olen nüüd kitsesid kohanud, nii 2-3 kaupa erinevates kohtades. Kas on ilveseid vähemaks jäänud? Mina pole lume aegu ilvese jälgi sel talvel veel näinud, murtud kitsede jäänuseid ka mitte. Paistab, et metskitse asurkond hakkab taastuma.

Nii palju, kui olen oma kuusekultuure vaatamas või hooldamas käinud, pole kitsekahjustusi (latvade ärahammustamist) seni märganud. Metsakahjustuste jaoks on loomade arvukus veel suhteliselt väike. Pealegi on lähikonnas põllumeestel taliviljaoraseid, kust loomad saavad hoopis toitvamat kraami.

Soojad ja lumeta ilmad sobivad hästi metsahoolduseks. Tormimurru sain õigel ajal, külmunud maaga, välja. Võsalõikurid on hoiult välja toodud ja ka ise saanud tööd teha. Paraku annab selg pärast mõnetunnist põristamist tunda, nii et metsast välja tulles lausa vean jalgu taga. Pole parata, aastaid kestnud metsahooldus ja vanus annavad märku, et õigem on töömehi palgata kui oma tervisest viimast võtta. Naljakas on see, et masinaga töötamise ajal ei anna ükski koht märku, et enesele liiga teen – vehin samamoodi uljalt kui kümme aastat tagasi, veelgi enam - paremaid töövõtteid on juurde tulnud. Aga kui paagi täitmiseks või ketta teritamiseks vahepeal küürutama pean, ei saa hiljem enam selga sirgu ja jalg kipub iga roika taha kinni jääma.

Meilgi on kõik väiksemad maanteed 8 tonni koormusepiirangute all, nii riigi kui valla teed. Rohtunud põlluteed on praegu eriti hellad, sest pealmine kiht on sulanud, all aga külmunud kelts. Seal lõikavad rattad kohe porirööpad pinnasesse. Kodumetsas käies jätan auto tee äärde ning astun põllurada mööda jalgsi. Kruusatee, mis jõeni viib, siiski kannab kergeid sõidukeid. Ega peale minu ja jahimeeste seal suurt keegi käigi. Jahihooaeg sai veebruariga läbi ja nii saan mõnda aega olla metsas üksik uitaja, jälgida lindude saabumist ning kuulata kevadhääli.