Millesse uskuda ja loota

Kui hing on pingul nagu kohe-kohe katkev pillikeel, siis ei suuda kuidagi eneses üles leida seda võtit, mis aitaks keele uuesti lõdvemaks lasta.

Jõulueelne möll on minu jaoks aasta kõige hullem aeg. Ma lausa vihkan seda peale surutud elevust, tilistamist ja kunsttulede võltsi sära. Üks äri ja tühikargamine kõik. Juba väiksest peale harjutatakse lapsi päkapikkudelt ja jõuluvanalt kingitusi ootama ja kingiostmise hullus jätkub ka hilisemas eas. Jõuluajal piisaks ehk inimlikust lähedusest, sõbrakäest, laste ja vanemate koosolemisest – kõigest sellest, mis hinge rahu ja naeratuse näole toob.

Kirikus käimise vastu pole mul midagi, sest seal antakse võimalus enesesse vaadata. Jõuluevangeeliumi tekstid ning jõululaulud on aastasadu samad ja pähe kulunud, kuid ikka minnakse neid uuesti kuulama, sest neis on lootus.

Seda headust ja rahu oli minu isapoolsel vanaemal uskumatult palju. Kahjuks kadus ta meie seast juba siis, kui olin just saanud kümneseks. Vanaemal oli imeline lauluhääl ja palju laule, ka kirikulaule, õpetas ta mulle. Istusime ahjulõukal, vanaema võttis mind jalge vahele põlle sisse, kiigutas vasemale-paremale ja laulis „kas on linnukesel muret“... Jõuluajal olid pikad pimedad õhtud, petrooleumi hoiti sõjajärgsel kasinal ajal rohkem laudas latrega (see on kirjakeeles latern) käimiseks, toas põletati pliidimüüri sisse torgatud kuivast kaselõmmust (halust) tõmmatud pikki peergusid (pirde).

Vanaema suri samal kevadel kui Jossif Moskvas. Memm lamas nädal aega tagakambris voodis põhukotil ja tema kondised sõrmed tegid rinnal kudumisliigutusi kuni lõpuni. Rasket taluelu ja sõjakaotusi üle elanud tugev naine oli.

Alustasin kirjutamist raskel meelel, kuid nüüd äkki, kui vanaema meenutasin, läks kergemaks. Samuti tean, et kodumetsa eakad puud mäletavad vanu aegu ning ka nendelt käin otsimas kaduma kippuvat meelerahu.